Viimased nädalad on minu jaoks olnud väga rasked. Nii emotsionaalselt, aga ka füüsiliselt. On olnud õhus küsimärke, mõtteid, mis justkui ameerika mägedena on vahel positiivsemad ja vahel negatiivsemad.
On olnud meeletut väsimust, nõrkust ja füüsiliselt täiesti võimetut olekut. Jah, kord kuus külastavad mind need 3 päeva, kus on meeletu peavalu, oksendamine, nõrkus ja voodi- migreen. Pärast seda laste kõrged palavikud ja haigused ning lõpuks ka mõned uudised, mis justkui tabavad ootamatult. Tahtmatud küsimused: kust see nüüd siis tuli? miks on kõik muutunud? kuidas edasi?
Meie elu vist kord on selline, et me ei saa tegelikult kunagi lõpuni valmis olla uudisteks, mis niidavad meid jalust ja suruvad meid põlvili. Ja siis leiame ennast olukorrast, kus me tunneme abitust, kuna see on meie mõjuvõimust ja meie suutlikkusest täiesti väljaspool.
Ühesõnaga- ühel hetkel tuleb mõistmine, et paljud asjad siin elus tegelikult pole minu otsustada ja minu valida.
Nüüd tuleb mängu minu jaoks kaks kõige raskemat asja: teadmatusega leppimine ja ootamine.
Need kaks tegelast võivad lõigata meie südamesse väga sügavad haavad ning vahel tuua kaasa lootusetust ja allaandmist.
Nüüd, et aga kõik ei tunduks liiga kurb, tahaksin jagada teiega seda, kuidas mina nende võitluste ja raskustega toime tulen.
God does not need our strength, He needs our surrender.
Olen õppinud oma elus ka kõige raskemas olukorras, teadmatuses, lõputus ootuses üht ja see on- oma olukorra üleandmise Jumala kätte. Ehk siis kõige lihtsamalt sõnastatuna elama päev korraga kui vaja ning igal hommikul taas ja taas ütlema: mina ei tea, mina ei suuda, ma ei näe lahendusi, kuid Jumal ma tean seda:
ET ISEGI, KUI MINU OLUKORD ON MUUTUNUD, SIIS JUMAL SINA OLED SAMA.
Üks suur julgustus on meile siiski antud ja see on, et isegi, kui me ei saa enamikel juhtudel kontrollida sündmusi ja olukordi, mis meid tabavad, siis mida me saame valida, on see, kuidas me sellele reageerime.
Täpselt seda ma taas ka sel korral kogesin, et nii kaua kuni ma hoidsin kinni oma paanikast, hirmust ja segadusest, mattusin ma üha rohkem selle alla. Aga sel hetkel, kui tegin taas otsuse, et Jumal ma usaldan ka selle olukorra Sinu kätte ja tean, et Sinu parim plaan täitub minu elus. Ma otsustan seda uskuda, isegi kui ma seda ei näe.
Praktiliselt kohe pärast seda otsust saabus rahu minu südamesse ning täpselt see lause, kus Jumal nii eriliselt kinnitas:
SINU OLUKORD ON VÕIBOLLA MUUTUNUD, KUID MINA EI OLE. MA OLEN JÄTKUVALT SINUGA!
Jah, minu Taevane Isa on endiselt armastav, andestav, lähedal ja soovimas mulle parimat. Ma ei ole üksi!
Elus on perioode, kus pole muud teha, kui oodata ja olla kannatlik, teadmata, millal täituvad meie südame suurimad igatsused. Ka see on üks paras võitlus, kuid parim osa selle juures on see, et me tegelikult koguaeg kasvame, õpime ja saame palju tugevamaks, kui me varem oleme kunagi olnud.
Keegi tark mees kunagi ütles, et on kahte sorti inimesi: ühed on need, kes raskustes pettuvad, annavad alla ja hakkavad süüdistama kõiki ja kõike enda ümber. Ning teised inimesed pööravad need raskused millekski, millest õppida ning mida nad saavad kasutada teiste julgustamiseks, teiste abistamiseks ja nõu andmiseks- nad näevad ka selles raskes olukorras lootusekiirt, mis tegelikult viib neid elus sinna, kuhu nad ilma nende võitlusteta poleks mitte kunagi jõudnud. Ja selle kõige juures on see kõige erilisem aspekt- nad on teistele õnnistuseks! See on midagi erakordset!
When I have nothing left, God I need nothing more
When my heart loses focus
Lord, give me grace to see
that You share these tears with me
no, I won’t sit in sorrow
come and rescue me from me
out of the shadows You’re pulling me
Kui sa praegu loed seda ja tunned, et sa vajaksid julgustust ja kinnitust, siis allolev video on sulle:
