Naer ja pisarad

Eile lõpetasid minu armsad Lepatriinud lasteaia, et minna sügisel kooli!

Koos alustasime oma teed aastal 2011- samal aastal kui ma abiellusin ja tulin tagasi Austraaliast.
Mäletan, et hakkasin neid lapsi kohe väga armastama!
Nüüd- on kätte jõudnud aeg nendega hüvasti jätta. See on raskem, kui ma arvasin.
Kasvasime me ju koos, õppisime koos. Vahel kaotasime pea liigses mänguhoos- need on mu laulu sõnad.
Viimased kuud olen neid vaadanud hoopis teise pilguga. Uhkusepilk silmades ja ka väike rõõmuhelk, et neist on saanud südamlikud ja hoolivad lapsed. Olen proovinud nende 4 aasta jooksul anda neile edasi:
Hoolimist
Julgust seista selle eest mis on õige
Üksteise märkamist
Üksteise julgustamist
Kannatlikkust ja visadust
Positiivsust ja rõõmu väikestest asjadest
Nüüd jääb vaid loota, et nende tulevases elus on ehk mõni hetk, kus need alustõed leiavad rakendust ja toovad kaasa palju head.

Igal lõpupeol on ka õpetajate sõnavõtt omal kohal. Kuna mina pole suurem kõnenaine, siis otsustasin oma lepatriinudele laulu kirjutada :) 
Minu paariline õpetaja Dagmar, kellel on väga pikk õpetajakogemus, ütles, et ühelgi peol pole ta näinud, et lapsed ise nutaks. See oli lihtsalt nii südantliigutav kuidas lapsed tulid nuttes kallistama- sel hetkel jõudis selle laulu sisu" Lase mu käest lahti kallis õpetaja" neile kohale. Ja ka  mulle.

Nüüd täna hommikul imetledes neid kingitusi ja lauatäit lilli. Olin tõesti õnnistatud nii vahvate laste ja lastevanematega! See oli aeg elus, mida pean igavesti kalliks.

Need hetked, kui lapsed tulevad nuttes kallistama ja ütlema: " Me tuleme sind kindlasti vaatama", " Ma ei taha kooli minna, kui sina meie õpetajaks ei tule!", "Kas sa oled siin lasteaias siis ka õpetaja kui minu lapsed tulevad siia?" , "Sa oled mulle nii kallis" jne.
Minu esimene lend!

Jään sind igatsema, mu armas Lepatriinu! 

Taaskord on hinges rõõm ja kurbus koos...

No dream is too big

No dreamer is too small!

Tere hommikust! Ilm on ilus, taevas on yleni sinine( nagu siin tavaliselt on) Istun voodis ja motlen, et kuidas koik minu elus on alguse saanud...on palju motteid, unistusi- kui tihti need jaavadki kaugeteks moteteks tulevikus.
Voi kui tihti ma lihtsalt otsustan riskida ja teha tegusid, mis viivad mind elus edasi?

Siin Kanadas olles taas tagasi moeldes, koik taandub tagasi sellele yhele otsusele. I will do it! I will try! Ja isegi kui asjad ei lahe nii nagu tahan- ma proovisin ja andsin endast parima :) On igati ponev siin olla.

Palju asju on siin teisiti. Eile soitsime 300 km maha yhte teise linna Lethbrige'i , kus Jacinda ja ta ode kaisid juuksuris. Vahemaad on siin suured...natuke hirmutav lausa.
Elame preerias. Aknast valja vaadates tuli meelde mu ema lemmik sarifilm"Vaike maja preerias."
Samal ajal, kui tydrukud olid juuksuris, kaisime mina ja Jacinda ema Lorna shoppamas :) Ja hiljem kui Jacinda oli valmis, laksime kolmekesi kinno- vaatama filmi "Turbo", selline naljakas,lastekas.Hmm.. Ohtul soime veel koik koos hiina restoranis ja joudsime koju paris oosel rampvasinutena.

Mul on suur probleem tagasitulekuga- mu kohver on juba praegu liiga tais...igasuguseid kingitusi, haid raamatuid, riideid jms. Kuna siin kui on sale- siis on ikka asjad palju soodsamad kui eestis.
Niisiis ma ei tea mida teha..ju pean ikka maksma oma lisakilode eest..

Jacinda&Justini pulmad lahenevad ja kaisime yleeile ka kirikut vaatamas ja mootmas dekoratsioonide jaoks.
Tana hakkamegi natuke dekoratsioone meisterdama ja siis laheme lounat sooma ja ohtul on tydrukute ohtu.

Sel perel siin on suur oma aed ja kuna mina toin neile kingituseks eesti ( saaremaa) mett, siis tana hommikul kinkis pereisa mulle nende paris oma mesilastarude mett ja ta on vaga ponevil, et meie eesti mett proovida.
Niisiis- mu kohver on liiiiiga tais....
Siin on iseloomulik natuke tuuline, kuid paikseline ilm. Laupaevaks lubati isegi 27 kraadi..Niikaua kui olen siin olnud, ainult yhel paeval on sadanud :) Niiet super!

"It is good to have an end to journey towards;but it is the journey that matters in the end."

Tundub, et olen ka ametlikult yle saanud oma ajavahe erinevustest. Tunne on hea!

Eile autoga kodupoole soites kuulasime koige ilusamaid lugusid yldse. Jacinda laulab laulatusel oma tulevasele mehele yhe koige ilusama loo. Ja ka seda lugu, millega nad sisenevad on voimatu ilma pisarateta kuulata.

 Raamat, mille lugemist alustan loodetavasti ysna pea. Kindlasti vahemalt lennukilugemine on olemas :) Ja kohvris veel 3 paksu raamatut. So happy!

Igatsedes ja armastades,
A

Friendship that started in Australia is reunited in Canada

Olen lopuks kohal. Kanadas. How wonderful is that!!

Kui alustada paris algusest- koigepealt veetsin yhe imelise paeva oma rootsi sobranna Emmiega. (Olime  Austraalias toakaaslased). Olin juba unustanud kuidas igatsesin neid sygavaid vestlusi ja sydamest-sydamesse jagamisi :) Nii ytlemata armas aeg ja isegi kui on pea 3 aastat moodas meie viimasest kohtumisest polnud miski muutunud ja labi selle, sai nyyd ka meie soprus taas tugevamaks!

Alustades teekonda Kanadasse, soit Londonist Edmontoni kestis 9 tundi. Minu korval istus yks vaga lahke vana Kanada paritolu mees, kes mulle koigest jutustas ja no eelinformatsiooni jagas. Sel lennul nagin koige maagilisemat asja yldse: Kahte paikeseloojangut samal ohtul- yks langes Groonimaa suurtele lumistele magedele( kusjuures taevas oli taiesti selge ja sinine)See vaatepilt ei unune iial, uskumatult sonatuksvottev. Ja teine paikeseloojang tabas mind Edmontonis, kui olin just astumas oma lennule Calgarysse. Ehk siis olin pogenenud ohtu saabumise eest, kuid lopuks sai see minu katte. Ja kui paris aus olla, olin lopuks ka omadega paris labi.

Jacinda &Justin ootasid mind Calgary lennujaamas ja kell oli selleks ajaks 21.00pm kohaliku aja jargi. Soita tuli veel nende kodulinna Medicine Hati oma 3 tundi. Lopuks kui koju joudsime ja voodisse vajusime- hakkas minu artuskell helisema....sest eesti aja jargi oli kell sealmaal, et tuli argata...naersime Jacindaga ja jaime magama.

Jargmisel hommikul magasin kaua ja oli lihtsalt imeline sirgelt ja pehmel voodil magada( parast lennuseikusi).
Hommikul kohtusin Jacinda emaga, kes on lihtsalt imetore ja me laksime koos Jacinda toojuurde talle kylla ( tal on veel paar paeva vaja tootada Starbuckis) ja siis on ta vaba. Joime chai lattet ja soime hommikusooki ning siis laksime Jacindaga tema oe juurde ( kes tootab yhes restoranis) ning soime lounat. Koiki, keda kohtan, ytlevad et nad on nii palju kuulnud minu kohta ja et Jacinda raagib minust koguaeg. Nii uskumatult armas eks :)
Parastlounal olin esimest korda elus valismaisel pulmakoosolekul, kus olid Justini vanemad, Jacinda vanemad, ja pulmakorraldaja ja toitlustamise eest vastutajad. Istuti laua taga ja arutati menyyd jms. Tulemas on siiani vist koige suurem pulm, kus ma kunagi kainud olen- yle 250 inimese on kutsutud ja menyyd vaatades....ohohoooo..

Parast koosolekut soime koos perekondadega ja hiljem laksime Jacinda ja Justini tulevasse majja ( kolivad juba vaikselt asju sinna) Proovisin selga oma pruutneitsikleiti ja see on lihtsalt IMELINE!!!!! NIIII ILUS!! varv, disain...super!!

Ohtul vaatasime mina Jacinda ja Justin filmi, mille meie tydrukud muidugi valisime: Good old times to watch a romantic comedy :D Justin laks poole pealt ara, kuna ta pidi vara toole minema.

Nyydseks on siis kell sealmaal, et paike hakkab varsti tousma...ja mul on uni ammu lainud ja koht tyhi- Hmm..te soote seal lounat vist :D

Nii kui saan, lisan ka pilte. Asi selles, et olen Jacinda McBookis, kuna mu enda lapakal on aku tyhi ja siin on teistsugused pistikud..hmm why did I not think of that sooner...
Anyways...Pilte peate hiljem tulema mulle ja Hendrikule kylla vaatama..
Siin koik kysivad Hendriku kohta ja tahavad temaga ka vaga kohtuda ykspaev. Nii igatsen oma abikaasat ja Rockyt!!Esimene oo oli mu igatsusvalu kyll natuke leevendatud, kuna neil siin ka 3 koera ja 2 nendest magasid mu kaisus :D ( sellised vaiksed nunnukesed)

Pulmaorganiseerimisest: tana on kohtumine pulmafotograafiga, siis laheme natuke kirikut kaunistama ja neljapaeval on meil koigil kleidiproov, sest need mei vaja  natuke kokku votta/ ja lyhemaks ommelda.
Ja siis: pruutneitse on 4 ja mina olen yks neist...milline au olla osa sellest koigest.

Igatsen ja armastan oma armsaid eestis,
A.

Safe and sound

Olen õnnelik. Olen õnnelik, et naudin pisikesi hetki, märkan detaile ja tunnen rõõmu loomisest,loomingulistest tegevustest.
Meil täitus Hendrikuga 2 aastat abielu. Nendes aastates on palju tööd, palju kiirustamist, aga ka palju üksteise toetamist, vahel nääklemist ja vaidlemist. Kuid neis aastates on ka meie ühiselt loodud kodu ehitamine, ühiste väärtuste loomine, meie esimese "päris oma" koera kasvatamine ja tegelemine.
Kui nüüd mõtlen, siis ainus mida tunnen on tänulik meel- et ma võin elada just täpselt nii ja mitte teisiti.


Võin teha tööd, mida armastan. Armastan lapsi,nende siirust, nende naeru ja nende julgust. Nende võimet, elada ja nautida pisiasju ja väikseid hetki.
Eile tööl olles-seal oli üks kuulmisvaegusega laps, kellelt peale lõunauinaku- muinasjutu lugemist pidin eemaldama kuulmisaparaadid. See tüdruk oli nii armsalt rõõmsameelne ja ilmeka jutustamisoskusega.

Vahel mõtlen, et millega olen mina kõik selle hea, mis minu elus on ära teeninud. Ja kas üldse olen?
Ja just sellistel hetkedel, kui just juhtungi NII megasuper õnnelik olema-närib siiski pisikene kahtluseuss kuskilt sopist- et ega selline õndsus kaua kesta ei saa ja kindlasti juhtub varsti midagi...mis minu õnnelikkust kõvasti vähendab.
Kuna teismelisena olen tundnud ka maailma kõige suuremat  kurbust/kaotusevalu, siis see paneb justkui terveks eluks sellise väikese hirmu sinu sisse!Ja millegipärast olen alati arvanud, et ma väga kaua ei ela.
Selline mõttevälgatus tuletab ennast aega-ajalt meelde. Mis pole tegelikult üldse halb.Sest tänu sellele võibolla olengi õppinud olema hetke-õnnelikus seisundis! Märkama detaile nii nagu märkaksin neid viimast korda, kallistama nii nagu kallistaksin viimast korda.
Armastama nagu armastaksin kedagi viimast päeva!

Eile peale väsitavat tööpäeva tuli Hendrik mulle vastu punase roosiga. Väga armas, eks! :) AGA-mis on maailma kõige armsam- et peale 2 abieluaastat oskab Hendrik justkui minu mõtteid lugeda. Sest terve õhtu läks täpselt nii nagu ma olin nö" ideaalis" väljamõelnud.
Autos ootas juba Statoili latte-kohv( mida just peale pikka tööpäeva olin igatsenud, kuid mitte-midagi öelnud)
Muusika,meie tutvumisajast -Celine Dion, Nightwish, Sarah Brightman. Polnud seda terve igaviku kuulanud ning kõige hämmastavam on see, et just vahetult tööd lõpetades mõtlesin, et ehk oleks vahva vanu häid lugusid autos teepeal kuulata.
Sõitsime meie pulmapeo paika Tohisoo mõisa, kus tegime vahvaid pilte statiiviga ja jalutasime..jutustasime..käisime söömas.
Ja õhtul meie koju sisenedes mängis Hendriku vend Eedu imelusat muusikat tselloga ning laual oli sefiiritort.Mu lemmik!!

Me ei tea kui palju meile aega on antud, kuid tahame seda tänulike südametega nautida ja rõõmu tunda armastusest ja üksteisest.

Vanaemaga täna vanaisa haual käies adusin taas, et surm ei suuda armastust hävitada. Mu vanaema saab järgmisel kuul 76 ning nad olid vanaisaga õnnelikult abielus 53 aastat ja oleksid veel siiamaani..
Kuid see, kuidas vanaema haua ääres vanaisaga jutustas, samal ajal kui mina hauale lilli istutasin....taas üks hetke-õnnelik seisund.

Eeskujuks on paljud. Eesotsas ka mu vanemad, keda väga austan ja imetlen. Sellist ennastsalgavat armastust ja ohverdamist, mida mu vanemad on meile jaganud. Ja endiselt abielus, läbi rõõmude-murede.







Neid hetki, mida märgata on palju. Ja paljut pole vaja sõnadesse panna. Aga tänulik meel jääb...

Annika

Mu süda usub õnne

 Taas on hommik, uus päev. Sinetav taevas, särav päikesetõus ja taas on võimalus otsast alata- meil igaühel. Jätta seljataha eilsed vead ja jätkata uue lootusega.

Aeg toob meeleparandust. Hommik kell 6.00 toob uut algust ja värskust, kargust. Istuda oma mõtetega üksi, analüüsida oma tegusid- paluda andestust tehtu või tegemata jätmise eest.

Me kõik parandame meelt, kes teadlikult kes mitte. 

 

 

Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.

Meelt parandades, me justkui tahame olla paremad, targemad. Õppida oma vigadest, see on elamine.

Mina õpin hetkel iga päev mitte kohut mõistma, süüdistama- see tuleb kuidagi nii kergelt ja kiiresti. Aga ei ole meie asi kedagi hukka mõista.Meie asi on andestada ja pakkuda oma abikätt neile, kes on eksinud.

Jeesus ütles: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat." ( Matt. 5:8)

 Ta ei öelnud, et õndsad on need, kellel on edukas teenistus. Ta ütles, et kui meie enda süda pole puhas siis me ei näe Jumalat. 

 Jeesus on ainus, kes võib meile puhta südame anda. Me ei või seda välja teenida.  

 

Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.

Vahel tuleb pettumine- elust, olukordadest, lähedastest, mitte hakkama saamisest. Kui me pettume, siis enamus meist tegeleb kartuse ja selle peapõhjuse asemel selle tulemuste või viljadega. Seega me võime kogeda hetkelist kergendust, kuid see ei lõpeta meie võitlemist. Me võime puu pealt kogu vilja ära korjata, kuid niikaua, kuni me puu juuri ei puuduta, kasvab vili puu otsa ikka tagasi.

Niisugune tsükkel võib meilt julguse võtta, kuna me tunneme end lootusetuna ja rahuldume paigaga, mis on kaugel allpool seda, kuhu Jumal meid kutsunud on.

Meie igaühe jaoks on nii palju enamat! Õnne ja hingerahu vajab meist igaüks- see on justkui meie sisse kodeeritud. Kuidas seda leida on mõne jaoks keerulisem küsimus.

Siinkohal on "Kadunud Poja" näide väga hästi teemat illustreeriv. Poeg, kes jättis maha oma isa, et leida õnne, rikkust mujalt. Elas natuke aega elu, mis väliselt justkui oli kõike paremat pakkuv. Kuid siis ühel hetkel kaotades kogu oma rikkuse, selle tagajärel kõik nö sõbrad ning lõpetades olukorras, kus tal polnud enam midagi....

Kadunud poeg tuli mõistusele seasulus. Parem tulla mõistusele seasulus, kui elada patus& kuulda ühel päeval, kuidas Jumal ütleb: " ...minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad."

Mõistes oma eksimust, läks poeg tagasi Isa juurde. Arvake, kuidas Isa ta vastu võttis? Pahandades, parastades, süüdistades? EI. Ta rõõmustas üliväga, ta hõiskas, ta pani talle oma parimad riided selga ja korraldas talle peo. 

Nii ka meie Taevane Isa- ei mõista meid hukka. Me komistame, kuid ta rõõmustab koos meiega kui taas õige tee leiame. Ta armastab meid sellistena nagu oleme.

JAH, vahel on raske sellest aru saada, sest isegi meil endil on vahel raske ennast armastada.

 “The great thing to remember is that though our feelings come and go God's love for us does not.”
― C.S. Lewis 

  

    

 

 

Does your heart ache?

Kas Sinu süda vahel valutab? Siinkohal pean silmas südant, mis valutab kaastundest, murest ja kurbusest.
Meil kõigil on omad probleemid, eesmärgid, elutingimused ja vajadused.
Mitte, et ma masendavat juttu tahaksin rääkida. Lihtsalt tunne mu sees on suur.
Raske on vahel tundeid sõnadesse panna, sest siis see habras mõte justkui kaoks ja kaotaks väärtuse.

Minu süda valutab. Valutab paljude inimeste pärast. Lihtsalt vastutulevate inimeste pärast tänaval, mängivate laste pärast metsa all,  õhtuhämaruses jalutavate vanakeste pärast. Ja mitte ainult, tahaksin olla keegi, kes suudaks aidata. Aidata palju ja mitte ühekordselt tähelepanu pöörates, vaid muuta suhtumist.
Suhtumine üksteisesse on muutunud. Me elame endale, enda igatsustele, enda arengule, mis mingil määral pole halb. Kuid siiski oleme ammu ületanud piiri ja nii me kõnnime üles üksi mööda redelit, tõugates teisi kaasronijaid, et ainult olla esimene,kiirem, parem, saavutada rohkem. Me alati ei soovi halba, kuid palju jääb nägemata, märkamata just tänu meie suhtumistele ja väärtustele.

Dr. Martin Luther King Jr. said, "Everybody can be great... because anybody can serve. You don't have to have a college degree to serve. You don't have to make your subject and verb agree to serve. You only need a heart full of grace. A soul generated by love."

Paljudel ei ole perekonda. Pole ema, isa. Pole sõpru ja pole inimesi, kelle peale loota. On sõbrad, kuid kas ka tõelised sõbrad, kes hoolivad sinu käekäigust ja ei otsi sõprusest omakasu, on küsimus.
Paljudel pole armastust. Pole inimesi, kes julgustaks ja innustaks. Aitaks ületada raskuste silda, kui enda jõud on lõppemas.
Paljud rügavad tohutu koorma all. Töökoorem, murede koorem ja vahel tahaks kogu kandami maha panna ja korrakski puhata, kuid kes aitaks ja märkaks?

"Kohtumine vanatädiga"
Seal ma seisin ja kohtasin üht vana naist. Ta toetas kepile ja küsis, kas mul on võimalik anda talle natuke toiduraha.Soov osta kartuleid ja õli. Olin justkui oma mõtetes, kiirustamas... kuid, jäin kuulatama..
Naine jätkas rääkimist, öeldes, et on lausa häbi küsida, kuid pole midagi teha. Peab küsima.Mu süda valutas. Andsin raha ja naine soovis mulle kallile lapsele õnnistusi. Kiirustasin edasi, kuid süda ei andnud rahu, mõtetes- huvitav, miks on vanake sellises seisus ja kas saaksin teda aidata rohkem kui mu mugavustsoon ette näeb. 
Olin selleks ajaks juba üsna kaugele kõndinud, endas kaheldes, kas minna tagasi või mitte. Jooksin tagasi. Leidsin taas vanakese ja alustasin kartlikult jutuajamist. Küsisin, et kas ta elab üksi ja vastuseks oli jah! "Pension on väike ja olen astmahaige.Rohud on kallid.Pole toiduraha." Olin kui puuga pähe saanud.Pakkusin, et läheme istume siia kohvikusse ja ma ostan meile mõlemale lõuna ja räägime ehk natuke, äkki saan aidata.
Naine keeldus ja ütles, et tal on vaja veel raha teenida ja aega pole raistata. Tegin veel mitu katset temaga kontakti saavutamiseks, kuid tulutult. Vastuseks tuli üha: Kogun veel raha ja siis hiljem lähen turule. Rutiin. Ja nii ta kõndis..ära..
Mu süda valutas..kuid vähemalt olin proovinud ja see julgus, mis minus aset leidis oli esmakordne.

Tahaksin teha rohkem tegusid. Jah, just neid väikeseid üllatavaid  armastusetegusid:
käest hoida väikesel lapsel, toeks olla hallipäisel, külvata headuse seemneid.... Mul on veel pikk pikk tee minna ja õppida. Õppida, kuidas märgata ja tõeliselt hoolida.

 

When the thing
Is about oneself
The meaning
Gets lost

Taking time to
See the scratched back
Of the coin or the ripped
Page of a tossed, two week
Newspaper or the cry
Within the shelter, muffled by
The mad white clothed men
Makes all the difference 

 A call in the dark - life is like that
A shriek in the forest
A hymn underneath wooden stairs
Littered with the sawdust of a carpenter
Who hung by his faith
A long time ago
A man I did not know
A perspective that hardens, yet melts
Like the first and last snow

 Our minds are
Programed to make
The lives we possess
More important than
The other's that surround us

To get past that
To step away from that
To walk toward selflessness
With our feet no longer ours;
The mast splintered, broken, thrown out
To a sea no longer ours; rocks to bone
To treasure so sought lost for all others;
The eyes show the weight of all within.

A.Brown

 Prayer:
 Dear God! I come to you today.
Fill me with Your light and happiness & love. Make me humble, kind & loving unconditionally and without judgement. Pleae take away my selfishness. Allow me to be mild tempered and forgiving. Allow me to put others  first before myself all the time. Allow me to keep You in my drivers seat because there's no where i can go without You.

Love,
A.

It´s a new day!

This morning I was walking in the forest and talking to God.... these thoughts came into my mind...

This world could never offer the love that God is offering you right now.You deserve to experience a REAL love. Don´t settle with the less..
He has been loving you from the moment you were born. He has been loving you in your troubles, in your sorrows and also in your happiness. Maybe you have just ignored Him?
He can´t help you unless you are willing to. God offers  His love everyday, it`s just the question: "do we notice it?" Do we want to notice it?
We are so busy with ourselves, that all that is actually important stays hidden. It is time to look up, look up into the skys and ask if there is something bigger that I am called to do?

As a christian, I have a peace that this world cannot give. 
Peace, that if this day would be my last... I am happy, full of love to share and willing to let go my own will. It is not a sign of weakness, it is sign that I understand there is something bigger than me and I have faith to explore it.

It does not mean I have perfect life, or I do not make mistakes. Ofcourse I do, I am just a human. It also does not mean I don´t have difficulties in my life- I have had rough times and I know I will have them in future, BUT  I know how to overcome them with my Heavenly Father supporting me.

I don´t have all the answers I need, but I know someone, who does :)

The other point- You deserve to have real friends. Not the ones who say they care, but they actually don´t.

You need friends that support you and encourage you to do bigger, do fill your dreams and to inspire you.

 I caught myself thinking, do I have friends that ispire me?  We need to ask that question from ourselves, because it is time to let go those people who have been tearing you down. Also be the light , be the inspiration for your friends. Incourage them, love them. You never know, when will you get the second opportunity...

Everyday is a new opportunity, new people, new circumstances, new love. It is upto us, if we want to use it and take the most of each day we are given.

Dear Lord,
I am thankful for this day. For the people I am going to meet, for being healthy, for having home, for family, for the air I breathe, for Your love that rescued me...