Võidavad need, kes usuvad, et nad suudavad võita!

Naudin hetki, kus olen üksi oma mõtetega. Kuna neid hetki on vähe ja toimetamist igal päeval jätkub, siis on need eriti väärtuslikud. Üks hetk on just praegu mulle õnneks taas antud...

Meie pere jaoks on see kevad erilise väärtusega ükskõik missuguse spektri läbi seda vaadata. Lapseootus on imeline aeg, kuid see on kindlasti erinev ning iga naine kogeb ning elab seda läbi omal viisil.
Minu lapseootuse suurim märksõna on: õnnelikkus. Olen õnnelik, olen tänulik ja mitte ainult vahel, vaid enamik aja oma päevast :)

Olen tänulik, et mul on kõik korras. Kõik, mis puudutab mu rasedust, siis võin öelda, et olen Jumala poolt õnnistatud vist heade geenidega oma emalt, aga ka suhtumisega, mis mu vanemad mulle on õpetanud.
Taban end tihti laulusõnu kordamast: "Ma keeldun olemast rahulolematu, kõhkleja"

Paratamatult ise emaks saades, üha enam väärtustan oma vanemate kasvatust, eneseohverdusi, pingutusi ning näen asju hoopis uues valguses.
Naudin seda rahu oma südames, mida tunnen ja keegi ei saa seda minult röövida. Muidugi on meie kõigi eludes võitlusi, mure- ja hirmumõtteid, enesehaletsust ja vahel ka üksildust, kuid see kõik on meie endi kätes, kuidas me nendesse asjadesse suhtume.

Meil on õega juba varsti-varsti pisikesed imed sündimas ning samal ajal on viimased 2 nädalat käinud tihe remont, elumuutused, vahel magamata ööd ja natuke ka stressi.
Minul isiklikult on ka väike hirm sünnituse ees, kuid 29 eluaasta jooksul olen kogenud, kuidas Jumalat usaldades olen saanud kõigest üle. Samuti olukorrad, mis tunduvad segased ja mõistetamatud tol hetkel, omandavad hiljem selguse ja väärtuse ilma milleta ma poleks see, kes ma olen.

Tehke seda, mis teid hirmutab ja hirm kaob kindlasti!

Üheks kõige võimsamaks kontseptsiooniks, mis on kindel ravim eneseusalduse puuduse vastu, on mõte, et Jumal on praegu teiega ja aitab teid.

Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Ro 8.31)

Ma suudan kõik Kristuses, kes mind teeb vägevaks! ( Fi 4.13)

https://www.youtube.com/watch?v=TfiYWaeAcRw

Loen hetkel raamatut, mis minu vastu on palju rääkinud. See räägib kuidas valitseda oma emotsioone ning sellest, kuidas leida tõelist rahu.

Selleks, et vaim oleks rahulik, tuleb ta ääreni rahuga täita. Enne seda tuleb leida neid hetki, et oma vaimu kõigest halvast, negatiivsest tühjendada. Selleks on parim viis jääda vaikseks ja anda oma mõtted ja tunded Jumala kätte.

Vaikus on see, milles saavad alguse suured asjad.

Isegi kui oleme Hendrikuga ülimalt põnevil oma beebikest oodates, oleme jätkanud kõike seda, mida siiani oleme oluliseks pidanud.
Lastekoor Juhhei ja visioon järgmiseks aastaks ei ole, ega kao kuskile. Lapsed tihti küsivad proovis, et kas nüüd kui sul beebi, kas sa siis ei jätkagi meiega?

Ütlesin, et muidugi jätkan :) sellest tuleb väike Juhhei-beebi... Lastekooris on meil olnud hiljuti proovis 30 last ning varsti ootab meid ees Viljandi reis. Vaatame, mis saab :D

Samuti ei jäta me bändi ülistust, muusika tegemist ning koorilaulmist ja palju muid tegemisi.

Jumal ootab meie valmisolekut ja meie igatsust olla Ta lähedal.

Igaljuhul oleme Jansaga juba valmistumas beebide saabumiseks kohe-kohe. Jaanika on natuke lühema sütikuga pommike kui mina, niiet ootame-vaatame. 

Hetkel on minul käimas 33 nädal ja Jaanikal 36 nädal. Juurde olen võtnud täpselt 10 kg ning magusaisu ja jäätise isu on meeletu. Vahel käime Jaanikaga koos Kristiines ja võtame alati kõige suurema pistaatsia jäätise... ja siis hiljem kahetseme natuke. 

Kuna on hetkel meil siin allkorrusel remont siis täna öösel said kaks rasedat kell 4.30 WCs kokku...siit väike õppetund mulle- ei tasu enne magamaminekut nii palju vett juua!

Jaanikal on juba haiglakotike pakitud, mul veel mitte. Proovime kõigepealt Hendrikuga meie beebivoodi kokku panna... 

Love,

A&H&Soonbeebi

There`s no place I could go Your love won`t find me

15.juuni hommik.
Istun köögis.Üksi. Kell on 8.30 ja saatsin just oma leedu pere bussile. 5 imelist ja ka kõige kiiremat päeva minu elus.                        Juhhei Festival 2015 on läbi....
Istun ja mõtlen, mida ma tegema peaks? Ei oska justkui lihtsalt istuda ja olla.
https://www.youtube.com/watch?v=qv3-TDdD1pM

Jaanuar 2015 küsisid soomlased, kas ma ei tahaks korraldada Juhhei Festivali eestis. Ütlesin alguses ära- kahjuks sel aastal vist ei saa-magister, töö jms.
Paar päeva hiljem tuli südamesse tunne, et miks mitte tegutseda kohe.Miks elada tulevikus "võibolla järgmine aasta". Ütlesin jah- me teeme seda. Soomlased ütlesid, et see ei ole kerge- sul peab olema meeskond ja väga hea meeskond, et sellist asja teha. Olin nõus.
Siiani ei mõistnud kogu selle projekti suurust...ja usun, et ei mõista seda siiani. Kuid,  ma olin valmis riskima ja andma endast kõik.

Selleks, et milleski edu saavutada, pead sa olema valmis täielikult põruma. Mitte kahtlema, hoogu võtma ja arutama selle üle, kas hüpata tundmatusse, vaid lihtsalt hüppama - kõigest lahti laskma. Läbima selle punkti, kust enam tagasiteed ei ole....

Ma lisaksin siia, et selle hetkeni mil tahame hoida kontrolli enda käes, ei saa Jumal meid täielikult kätte. Ja Tema plaan meie eludes ei saa toimuda, enne kui oleme valmis loobuma kõigest.

Ja millest me siis loobume? Tegelikult kõigest halvast, mis meid takistab. Ja mida me vastu saame?
Tingimusteta armastuse! Ainus, mida Jumal tahab meile anda- on oma armastus. See on midagi mida me pole ära teeninud, me pole selleks midagi omalt poolt teinud. Ja tihti on seda raske mõista... kuid nii see on.

Juhhei Festivali saatsid imed- väikesed ja suured...

1. Tellides kaelakaarte 210 inimesele, unustasin täielikult tellida 210 kaelapaela ( kollast). Ning mehelt, kellelt tellisin juhhei festivali riidest kotid- küsisin kas tal oleks ka müügil kollaseid kaelapaelu. Selle peale ütles mees, et kahjuks nii hilja reageerides, ei ole ühelgi firmal neid laos nii palju. Neid tuleb tellida!! Hetk hiljem järele mõeldes, ütles ta et oota, võibolla mul laos on neid, kuid need on halli värvi. Lattu minnes selgus, et need olid siiski kollased. Ime :)

2. Poolteist kuud enne Festivali rääkisin Jaane Lennuga, paludes tal tulla helindama meie festivali galakontserti Vabaduse Väljakul. Selgitades talle asjaolusid küsis Jaane, et kas ma olen mõelnud kui vihma sajab ning ta ütles, et tema oma tehnikat nii lageda taeva alla küll üles ei tahaks panna. Ütlesin talle, et sellel päeval vihma ei saja. Ta vaatas mind suurte silmadega- kuid uskus neid sõnu..sest ta ütles oma jah sõna.  Laupäeval, 13. juunil oli selle kevade kõige soojem ja päikesepaistelisem ilm. Ime :)

Estonia, Lithuania, Finland

3.  Kõik need 3 päeva, mil meie Festival toimus, meil oli igal päeval planeeritud välikontserte vabas õhus ka Tallinna kesklinnas ja mujal. Neist ühelgi päeval ei sadanud vihma. Ime :) 

4. Rongkäigu ajal lasi Jaanika muusikat riksal( 3 rattaga jalgrattas) aku pealt ning üks juhe ei püsinud kõlari sees. Jaanika palvetas ja 5 min hiljem ei tulnud juhe kordagi välja ning püsis paigal kuni rongkäigu lõpuni. Meie tellitud riksajuht, kes ei teadnud festivalist midagi ütles: "See on olnud siiani kõige ägedam tööpakkumine üldse ja ta oli vaimustuses meie rongkäigust ja festivalist ning sõidutas hiljem meie laululapsi niisama mööda Vabaduse Väljakut ringi. Ime :)

5. Festivali köögimeeskond Kristela, Igrit ja Anneli  tunnistati KÕIGI festivalil osalenute poolt MAAILMA PARIMATEKS kokkadeks. Ning see toit maitses lausa liiga hästi- meile jäi mulje nagu lapsed oleks olnud 2 nädalat enne festivali näljas. Portsjoneid võeti lausa 3 per person. Ja kui sadamas soomlastega hüvasti jätsin ja nad ikka veel toitlustust kiitsid, ütlesin neile, et meie kokad ei taha selle eest raha ja see on asi, mida nemad teevad armastusega Jumalale- märkasin pisaraid soomlaste silmis. See liigutas neid väga. Jumala armastuse selline väljendus- Ime :)

6. Eestlased avasid oma kodud 88 leedukale. Pakkusid neile oma parimat, toitu, peavarju, transporti kõik need 5 päeva. Sealhulgas oli peresid, kellel on kodus endal 2-3 väikest last. Oli emasid, kes osalesid festivalil oma mitme väikese lapsega ja ikka olid valmis kõigega aitama mis vaja. Imeline inimene Mirjam- kes pühendunult oli valmis vastu võtma oma koju kuni 10 välismaalast sealjuures korraldades kõike seda majutust nii suure südamega.  Ime :)

7. Tallinna erinevad kogudused tegid koostööd ning avasid oma uksed, oma tehnika oma võimalused. Ühtsuses peitub jõud ja maailm näeb, et meie usk väljendub armastuses üksteise vastu. Ime :) Pühapäeval laulsid meie 150 last Tallinna 6 erinevas koguduses. 
8. Timo Lige õhtu. VÕIMAS!! Ime :)
9. Laste tunnistused, igatsused ja laste rõõm ja sära, mis nende silmist viimastel päevadel peegeldus. Ime :)
10. Minu enda perekonna panus- KOGU mu perekond oli 100 % panustamas!! Jaanika- minu parem käsi tegi kõike. Alates kartulite koorimisest mitu tundi, koristamise, aku muretsemise, transpordi kuni akende pesemiseni hilisõhtuni. Maarja oli samuti abiks nii köögis kui ka Vabaduse Väljakul. Mailis, kes küpsetas 5 tundi muffineid 210 inimesele ja abistas samuti köögis. Meie enda mehed, kes panid mitu päeva järjest üles kontserditele tehnikat ja siis hiljem jälle kokku. Minu Hendrik, kes kogu selle festivali korraldamise aja ja ka festivali aja on olnud NIIIIIIIIIII toetav, hoolitsev ja abivalmis, aga ka ülimalt leplik ja kannatlik. See festivali aeg on õpetanud mind teda veel rohkem armastama. Minu vanemad, kes on andnud endast 100 % ükskõik mis valdkonnas ning teinud seda kõike suurima pühendumise ja armastusega. Minu mehe vanemad, kes on olnud samuti 100 % panustamas ja pakkumas ideid ja mõtteid. 

11. Meie majja saabus ööbima 25 aastane Ruta, kellega koos öötundideni rääkisime Jumalast, jagasime oma elu ja meie vestlused olid nii ülesehitavad ja julgustavad. Heart to heart talk..

Kogu festivali aja oli tema see, kes minuga öötundidel aitas järgmist päeva ettevalmistada ja tema mõtted olid superhead ja vajalikud. Täielik juhtimine, sest juba festivali esimesest tunnist me saime väga headeks sõpradeks ja siis hiljem selgus, et ta oligi majutatud minu majja. Ime :)
Neid imesid on kindlasti 1000 veel....

Olen nii tänulik Jumalale! Iga inimene vajab armastust. Olen tänulik, et selle Festivali kaudu, oleme kogenud nii võimsalt taaskord Tema armastust ja saanud seda ka teistele rääkida!

Need imed jätkuvad kindlasti meie kõigi eludes iga päev! 
Valgus võidab!

NEXT YEAR BRAZIL!! ;) WHO WILL GO? 
Annika

Naer ja pisarad

Eile lõpetasid minu armsad Lepatriinud lasteaia, et minna sügisel kooli!

Koos alustasime oma teed aastal 2011- samal aastal kui ma abiellusin ja tulin tagasi Austraaliast.
Mäletan, et hakkasin neid lapsi kohe väga armastama!
Nüüd- on kätte jõudnud aeg nendega hüvasti jätta. See on raskem, kui ma arvasin.
Kasvasime me ju koos, õppisime koos. Vahel kaotasime pea liigses mänguhoos- need on mu laulu sõnad.
Viimased kuud olen neid vaadanud hoopis teise pilguga. Uhkusepilk silmades ja ka väike rõõmuhelk, et neist on saanud südamlikud ja hoolivad lapsed. Olen proovinud nende 4 aasta jooksul anda neile edasi:
Hoolimist
Julgust seista selle eest mis on õige
Üksteise märkamist
Üksteise julgustamist
Kannatlikkust ja visadust
Positiivsust ja rõõmu väikestest asjadest
Nüüd jääb vaid loota, et nende tulevases elus on ehk mõni hetk, kus need alustõed leiavad rakendust ja toovad kaasa palju head.

Igal lõpupeol on ka õpetajate sõnavõtt omal kohal. Kuna mina pole suurem kõnenaine, siis otsustasin oma lepatriinudele laulu kirjutada :) 
Minu paariline õpetaja Dagmar, kellel on väga pikk õpetajakogemus, ütles, et ühelgi peol pole ta näinud, et lapsed ise nutaks. See oli lihtsalt nii südantliigutav kuidas lapsed tulid nuttes kallistama- sel hetkel jõudis selle laulu sisu" Lase mu käest lahti kallis õpetaja" neile kohale. Ja ka  mulle.

Nüüd täna hommikul imetledes neid kingitusi ja lauatäit lilli. Olin tõesti õnnistatud nii vahvate laste ja lastevanematega! See oli aeg elus, mida pean igavesti kalliks.

Need hetked, kui lapsed tulevad nuttes kallistama ja ütlema: " Me tuleme sind kindlasti vaatama", " Ma ei taha kooli minna, kui sina meie õpetajaks ei tule!", "Kas sa oled siin lasteaias siis ka õpetaja kui minu lapsed tulevad siia?" , "Sa oled mulle nii kallis" jne.
Minu esimene lend!

Jään sind igatsema, mu armas Lepatriinu! 

Taaskord on hinges rõõm ja kurbus koos...

No dream is too big

No dreamer is too small!

Tere hommikust! Ilm on ilus, taevas on yleni sinine( nagu siin tavaliselt on) Istun voodis ja motlen, et kuidas koik minu elus on alguse saanud...on palju motteid, unistusi- kui tihti need jaavadki kaugeteks moteteks tulevikus.
Voi kui tihti ma lihtsalt otsustan riskida ja teha tegusid, mis viivad mind elus edasi?

Siin Kanadas olles taas tagasi moeldes, koik taandub tagasi sellele yhele otsusele. I will do it! I will try! Ja isegi kui asjad ei lahe nii nagu tahan- ma proovisin ja andsin endast parima :) On igati ponev siin olla.

Palju asju on siin teisiti. Eile soitsime 300 km maha yhte teise linna Lethbrige'i , kus Jacinda ja ta ode kaisid juuksuris. Vahemaad on siin suured...natuke hirmutav lausa.
Elame preerias. Aknast valja vaadates tuli meelde mu ema lemmik sarifilm"Vaike maja preerias."
Samal ajal, kui tydrukud olid juuksuris, kaisime mina ja Jacinda ema Lorna shoppamas :) Ja hiljem kui Jacinda oli valmis, laksime kolmekesi kinno- vaatama filmi "Turbo", selline naljakas,lastekas.Hmm.. Ohtul soime veel koik koos hiina restoranis ja joudsime koju paris oosel rampvasinutena.

Mul on suur probleem tagasitulekuga- mu kohver on juba praegu liiga tais...igasuguseid kingitusi, haid raamatuid, riideid jms. Kuna siin kui on sale- siis on ikka asjad palju soodsamad kui eestis.
Niisiis ma ei tea mida teha..ju pean ikka maksma oma lisakilode eest..

Jacinda&Justini pulmad lahenevad ja kaisime yleeile ka kirikut vaatamas ja mootmas dekoratsioonide jaoks.
Tana hakkamegi natuke dekoratsioone meisterdama ja siis laheme lounat sooma ja ohtul on tydrukute ohtu.

Sel perel siin on suur oma aed ja kuna mina toin neile kingituseks eesti ( saaremaa) mett, siis tana hommikul kinkis pereisa mulle nende paris oma mesilastarude mett ja ta on vaga ponevil, et meie eesti mett proovida.
Niisiis- mu kohver on liiiiiga tais....
Siin on iseloomulik natuke tuuline, kuid paikseline ilm. Laupaevaks lubati isegi 27 kraadi..Niikaua kui olen siin olnud, ainult yhel paeval on sadanud :) Niiet super!

"It is good to have an end to journey towards;but it is the journey that matters in the end."

Tundub, et olen ka ametlikult yle saanud oma ajavahe erinevustest. Tunne on hea!

Eile autoga kodupoole soites kuulasime koige ilusamaid lugusid yldse. Jacinda laulab laulatusel oma tulevasele mehele yhe koige ilusama loo. Ja ka seda lugu, millega nad sisenevad on voimatu ilma pisarateta kuulata.

 Raamat, mille lugemist alustan loodetavasti ysna pea. Kindlasti vahemalt lennukilugemine on olemas :) Ja kohvris veel 3 paksu raamatut. So happy!

Igatsedes ja armastades,
A

Friendship that started in Australia is reunited in Canada

Olen lopuks kohal. Kanadas. How wonderful is that!!

Kui alustada paris algusest- koigepealt veetsin yhe imelise paeva oma rootsi sobranna Emmiega. (Olime  Austraalias toakaaslased). Olin juba unustanud kuidas igatsesin neid sygavaid vestlusi ja sydamest-sydamesse jagamisi :) Nii ytlemata armas aeg ja isegi kui on pea 3 aastat moodas meie viimasest kohtumisest polnud miski muutunud ja labi selle, sai nyyd ka meie soprus taas tugevamaks!

Alustades teekonda Kanadasse, soit Londonist Edmontoni kestis 9 tundi. Minu korval istus yks vaga lahke vana Kanada paritolu mees, kes mulle koigest jutustas ja no eelinformatsiooni jagas. Sel lennul nagin koige maagilisemat asja yldse: Kahte paikeseloojangut samal ohtul- yks langes Groonimaa suurtele lumistele magedele( kusjuures taevas oli taiesti selge ja sinine)See vaatepilt ei unune iial, uskumatult sonatuksvottev. Ja teine paikeseloojang tabas mind Edmontonis, kui olin just astumas oma lennule Calgarysse. Ehk siis olin pogenenud ohtu saabumise eest, kuid lopuks sai see minu katte. Ja kui paris aus olla, olin lopuks ka omadega paris labi.

Jacinda &Justin ootasid mind Calgary lennujaamas ja kell oli selleks ajaks 21.00pm kohaliku aja jargi. Soita tuli veel nende kodulinna Medicine Hati oma 3 tundi. Lopuks kui koju joudsime ja voodisse vajusime- hakkas minu artuskell helisema....sest eesti aja jargi oli kell sealmaal, et tuli argata...naersime Jacindaga ja jaime magama.

Jargmisel hommikul magasin kaua ja oli lihtsalt imeline sirgelt ja pehmel voodil magada( parast lennuseikusi).
Hommikul kohtusin Jacinda emaga, kes on lihtsalt imetore ja me laksime koos Jacinda toojuurde talle kylla ( tal on veel paar paeva vaja tootada Starbuckis) ja siis on ta vaba. Joime chai lattet ja soime hommikusooki ning siis laksime Jacindaga tema oe juurde ( kes tootab yhes restoranis) ning soime lounat. Koiki, keda kohtan, ytlevad et nad on nii palju kuulnud minu kohta ja et Jacinda raagib minust koguaeg. Nii uskumatult armas eks :)
Parastlounal olin esimest korda elus valismaisel pulmakoosolekul, kus olid Justini vanemad, Jacinda vanemad, ja pulmakorraldaja ja toitlustamise eest vastutajad. Istuti laua taga ja arutati menyyd jms. Tulemas on siiani vist koige suurem pulm, kus ma kunagi kainud olen- yle 250 inimese on kutsutud ja menyyd vaatades....ohohoooo..

Parast koosolekut soime koos perekondadega ja hiljem laksime Jacinda ja Justini tulevasse majja ( kolivad juba vaikselt asju sinna) Proovisin selga oma pruutneitsikleiti ja see on lihtsalt IMELINE!!!!! NIIII ILUS!! varv, disain...super!!

Ohtul vaatasime mina Jacinda ja Justin filmi, mille meie tydrukud muidugi valisime: Good old times to watch a romantic comedy :D Justin laks poole pealt ara, kuna ta pidi vara toole minema.

Nyydseks on siis kell sealmaal, et paike hakkab varsti tousma...ja mul on uni ammu lainud ja koht tyhi- Hmm..te soote seal lounat vist :D

Nii kui saan, lisan ka pilte. Asi selles, et olen Jacinda McBookis, kuna mu enda lapakal on aku tyhi ja siin on teistsugused pistikud..hmm why did I not think of that sooner...
Anyways...Pilte peate hiljem tulema mulle ja Hendrikule kylla vaatama..
Siin koik kysivad Hendriku kohta ja tahavad temaga ka vaga kohtuda ykspaev. Nii igatsen oma abikaasat ja Rockyt!!Esimene oo oli mu igatsusvalu kyll natuke leevendatud, kuna neil siin ka 3 koera ja 2 nendest magasid mu kaisus :D ( sellised vaiksed nunnukesed)

Pulmaorganiseerimisest: tana on kohtumine pulmafotograafiga, siis laheme natuke kirikut kaunistama ja neljapaeval on meil koigil kleidiproov, sest need mei vaja  natuke kokku votta/ ja lyhemaks ommelda.
Ja siis: pruutneitse on 4 ja mina olen yks neist...milline au olla osa sellest koigest.

Igatsen ja armastan oma armsaid eestis,
A.

Safe and sound

Olen õnnelik. Olen õnnelik, et naudin pisikesi hetki, märkan detaile ja tunnen rõõmu loomisest,loomingulistest tegevustest.
Meil täitus Hendrikuga 2 aastat abielu. Nendes aastates on palju tööd, palju kiirustamist, aga ka palju üksteise toetamist, vahel nääklemist ja vaidlemist. Kuid neis aastates on ka meie ühiselt loodud kodu ehitamine, ühiste väärtuste loomine, meie esimese "päris oma" koera kasvatamine ja tegelemine.
Kui nüüd mõtlen, siis ainus mida tunnen on tänulik meel- et ma võin elada just täpselt nii ja mitte teisiti.


Võin teha tööd, mida armastan. Armastan lapsi,nende siirust, nende naeru ja nende julgust. Nende võimet, elada ja nautida pisiasju ja väikseid hetki.
Eile tööl olles-seal oli üks kuulmisvaegusega laps, kellelt peale lõunauinaku- muinasjutu lugemist pidin eemaldama kuulmisaparaadid. See tüdruk oli nii armsalt rõõmsameelne ja ilmeka jutustamisoskusega.

Vahel mõtlen, et millega olen mina kõik selle hea, mis minu elus on ära teeninud. Ja kas üldse olen?
Ja just sellistel hetkedel, kui just juhtungi NII megasuper õnnelik olema-närib siiski pisikene kahtluseuss kuskilt sopist- et ega selline õndsus kaua kesta ei saa ja kindlasti juhtub varsti midagi...mis minu õnnelikkust kõvasti vähendab.
Kuna teismelisena olen tundnud ka maailma kõige suuremat  kurbust/kaotusevalu, siis see paneb justkui terveks eluks sellise väikese hirmu sinu sisse!Ja millegipärast olen alati arvanud, et ma väga kaua ei ela.
Selline mõttevälgatus tuletab ennast aega-ajalt meelde. Mis pole tegelikult üldse halb.Sest tänu sellele võibolla olengi õppinud olema hetke-õnnelikus seisundis! Märkama detaile nii nagu märkaksin neid viimast korda, kallistama nii nagu kallistaksin viimast korda.
Armastama nagu armastaksin kedagi viimast päeva!

Eile peale väsitavat tööpäeva tuli Hendrik mulle vastu punase roosiga. Väga armas, eks! :) AGA-mis on maailma kõige armsam- et peale 2 abieluaastat oskab Hendrik justkui minu mõtteid lugeda. Sest terve õhtu läks täpselt nii nagu ma olin nö" ideaalis" väljamõelnud.
Autos ootas juba Statoili latte-kohv( mida just peale pikka tööpäeva olin igatsenud, kuid mitte-midagi öelnud)
Muusika,meie tutvumisajast -Celine Dion, Nightwish, Sarah Brightman. Polnud seda terve igaviku kuulanud ning kõige hämmastavam on see, et just vahetult tööd lõpetades mõtlesin, et ehk oleks vahva vanu häid lugusid autos teepeal kuulata.
Sõitsime meie pulmapeo paika Tohisoo mõisa, kus tegime vahvaid pilte statiiviga ja jalutasime..jutustasime..käisime söömas.
Ja õhtul meie koju sisenedes mängis Hendriku vend Eedu imelusat muusikat tselloga ning laual oli sefiiritort.Mu lemmik!!

Me ei tea kui palju meile aega on antud, kuid tahame seda tänulike südametega nautida ja rõõmu tunda armastusest ja üksteisest.

Vanaemaga täna vanaisa haual käies adusin taas, et surm ei suuda armastust hävitada. Mu vanaema saab järgmisel kuul 76 ning nad olid vanaisaga õnnelikult abielus 53 aastat ja oleksid veel siiamaani..
Kuid see, kuidas vanaema haua ääres vanaisaga jutustas, samal ajal kui mina hauale lilli istutasin....taas üks hetke-õnnelik seisund.

Eeskujuks on paljud. Eesotsas ka mu vanemad, keda väga austan ja imetlen. Sellist ennastsalgavat armastust ja ohverdamist, mida mu vanemad on meile jaganud. Ja endiselt abielus, läbi rõõmude-murede.







Neid hetki, mida märgata on palju. Ja paljut pole vaja sõnadesse panna. Aga tänulik meel jääb...

Annika

Mu süda usub õnne

 Taas on hommik, uus päev. Sinetav taevas, särav päikesetõus ja taas on võimalus otsast alata- meil igaühel. Jätta seljataha eilsed vead ja jätkata uue lootusega.

Aeg toob meeleparandust. Hommik kell 6.00 toob uut algust ja värskust, kargust. Istuda oma mõtetega üksi, analüüsida oma tegusid- paluda andestust tehtu või tegemata jätmise eest.

Me kõik parandame meelt, kes teadlikult kes mitte. 

 

 

Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.

Meelt parandades, me justkui tahame olla paremad, targemad. Õppida oma vigadest, see on elamine.

Mina õpin hetkel iga päev mitte kohut mõistma, süüdistama- see tuleb kuidagi nii kergelt ja kiiresti. Aga ei ole meie asi kedagi hukka mõista.Meie asi on andestada ja pakkuda oma abikätt neile, kes on eksinud.

Jeesus ütles: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat." ( Matt. 5:8)

 Ta ei öelnud, et õndsad on need, kellel on edukas teenistus. Ta ütles, et kui meie enda süda pole puhas siis me ei näe Jumalat. 

 Jeesus on ainus, kes võib meile puhta südame anda. Me ei või seda välja teenida.  

 

Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.

Vahel tuleb pettumine- elust, olukordadest, lähedastest, mitte hakkama saamisest. Kui me pettume, siis enamus meist tegeleb kartuse ja selle peapõhjuse asemel selle tulemuste või viljadega. Seega me võime kogeda hetkelist kergendust, kuid see ei lõpeta meie võitlemist. Me võime puu pealt kogu vilja ära korjata, kuid niikaua, kuni me puu juuri ei puuduta, kasvab vili puu otsa ikka tagasi.

Niisugune tsükkel võib meilt julguse võtta, kuna me tunneme end lootusetuna ja rahuldume paigaga, mis on kaugel allpool seda, kuhu Jumal meid kutsunud on.

Meie igaühe jaoks on nii palju enamat! Õnne ja hingerahu vajab meist igaüks- see on justkui meie sisse kodeeritud. Kuidas seda leida on mõne jaoks keerulisem küsimus.

Siinkohal on "Kadunud Poja" näide väga hästi teemat illustreeriv. Poeg, kes jättis maha oma isa, et leida õnne, rikkust mujalt. Elas natuke aega elu, mis väliselt justkui oli kõike paremat pakkuv. Kuid siis ühel hetkel kaotades kogu oma rikkuse, selle tagajärel kõik nö sõbrad ning lõpetades olukorras, kus tal polnud enam midagi....

Kadunud poeg tuli mõistusele seasulus. Parem tulla mõistusele seasulus, kui elada patus& kuulda ühel päeval, kuidas Jumal ütleb: " ...minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad."

Mõistes oma eksimust, läks poeg tagasi Isa juurde. Arvake, kuidas Isa ta vastu võttis? Pahandades, parastades, süüdistades? EI. Ta rõõmustas üliväga, ta hõiskas, ta pani talle oma parimad riided selga ja korraldas talle peo. 

Nii ka meie Taevane Isa- ei mõista meid hukka. Me komistame, kuid ta rõõmustab koos meiega kui taas õige tee leiame. Ta armastab meid sellistena nagu oleme.

JAH, vahel on raske sellest aru saada, sest isegi meil endil on vahel raske ennast armastada.

 “The great thing to remember is that though our feelings come and go God's love for us does not.”
― C.S. Lewis