Ma igaks juhuks valvan sind veel.....

Viimane nädal on olnud kahe lapse emana üpris väsitav. Me kõik teame neid hetki, kui meie armas laps haigestub või temaga midagi juhtub- see periood on üks raskemaid üldse, sest paratamatult tunneme vastutust ning suurimat armastust just nende pisikeste vastu, kes meie kätte usaldatud on.
Sel nädalal haigestus meie ühe aastane armas Bennu, kellel arstide sõnul oli mädane angiin. Haigus kulmineerus öödega, kus mõlemad nutsime- palaviku alandamine ja tugevad nutuhood Bennul, minu teadmatus, kuidas teda veelgi enam aidata, abituse tunne.
Emana teed kõik selleks, et sinu laps ennast hästi/paremini tunneks. Oli haiguse teine öö ning õnneks olime peale saanud talle antibiootikumiravi, mis pidi üsna kiirelt mõjuma. Siiski ei kujutanud ma sellist ööd ette, kus mu pisike poja pea, et terve öö kahinal (korinal) hingas, kohati justkui hingata ei saanudki ning ühel hetkel ärkasin keset ööd minu käsi vastu kohe väga väga tulikuuma lapse keha- tema palavik võis olla tol hetkel kindlasti 39-40 vahel. (Üldine keskmine oli 38,5).
Koheselt eemaldasin riided, mähkme, andsin palavikualandajat ning proovisin ise taaskord mitte nutta. Magama jääda ei julgenud, arvates, et kui ärkan siis mu laps enam ei hinga....Seega oli mu mõte: "Ma igaks juhuks valvan sind veel"
Kui väga soovisin tol hetkel, nähes last sellises seisus teda süles hoides- kui ma vaid saaks kuidagi su valu leevendada?Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest? Vaatasin teda ja mõtlesin, et ei saa ju uinuda: " Ma igaks juhuks ootan siin veel" vähemalt nii kaua, kuni palavik taandub.....
Selles hetkes olles ja oma pisikest poja süles hoides, kangastus minu silme ette võrdpilt Jumala armastusest meie vastu.
Milline on Jumala armastus? Kas ta tõesti armastab meid?
Kogesin võrdpilti just sellest, kuidas Jumal mõtles meie peale, nähes meid meie valudes, nähes meid tegemas valesid otsuseid, nähes meie raskusi ja suutmatust ise olukordadega toime tulla.
Jumal võis tunda midagi sarnast nähes meid: Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest?

 Tema armastus meie vastu oli nii suur, et ta saatis siia maailma oma poja Jeesuse, kes kandis ära meie valud, meie vead, meie eksimused- et me saaksime Jumala armastusele lähemale, Tema täiuslikkusele ja Tema plaanile meie elus veel lähemale. Tema on omalt poolt selleks teinud kõik- ülejäänu on sinu ja minu otsustada, kas me soovime seda või mitte.

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid, et tal oleks igavene elu." Johannese 3:16

Jah, me elust ei ole kadunud võibolla kõik haigused, probleemid ja mõni küsib, et kuidas ma saan seda uskuda, kui mu oma poeg on sellises seisus?
Me elame maailmas, mis on täis halba, kurjust, valesid, haigust. 
Aga tänu Jumalale, et ma kogen selles maailmas juba tema nii suurt armastust ja juhtimist ka sel samal öösel, kus minu perekond, sõbrad, tuttavad, meie kogudus meie armsa Bennu pärast palvetasid.
Tänu Jumalale, et läbi reaalselt kogetava rahu, mida ainult Tema saab anda, olen ma võimeline läbi minema ükskõik millistest raskustest, ka oma elu kõige pimedamal hetkel.
Tänu Jumalale, et nendest raskustest ma võin koos Temaga tulla välja võitjana.
Jumala armastus, ohverdades oma Poja Jeesuse meie kõigi eest oli täiuslik armastus, mida meil on võibolla keeruline ja lausa uskumatu lõpuni mõista. Inimlik armastus eksib ja eksib taas. Nii nagu on olemas hea, on olemas halb. Usaldades oma elu Jumala hoolde, õpin iga päev, et minu armastus ja igapäevane käitumine on kaugel täiuslikkusest, kuid läbi nende õppetundide ja Jumala armastuse on see üks suur seiklus, kus kartma ei pea. Sest täiuslik armastus ajab kartuse välja :)

Olles lapsevanem ja ema, olen taaskord läbi selle öö kogenud, milline üks armastuse suurus ja sügavus olla võib. Valmis ohverdama kõik, andestama kõik, lootma kõik. 

Seda tegi ka Jumal...ohverdades kõik, et sirutada veel enam sinu ja minu poole.
Mida ta soovib?
Ta soovib meid armastada ja juhtida meie elu nii, et see poleks ühel hetkel tagasi vaadates lihtsalt mööda läinud, vaid et sel oleks MÕTE.

Ta soovib: "Ma igaks juhuks valvan sind veel", " ma igaks juhuks ootan siin veel"

Reaalsus

Kirjutatud aasta tagasi....
Me elame maailmas, kus meil on võimalus jätta endast, oma perest, oma lastest ideaalilähedane mulje.
Hiljuti hakkasin analüüsima- milliseid pilte postitan internetiavarustesse? Ikka neid hetki, mille üle olen uhke...hetki, mis on ilusad. Hetked, mis on täis uut ja huvitavat. Hetki, kus tunnen maailma suurimat armastust oma abikaasa, lapse ja koera üle.
Mis saab nendest hetkedest, kus olen kurb, vihane ja pahane ning tunnen, et enam ei jaksa? Neid pole mõtet postitada- sest ma ei soovi haletsust. Ma ei soovi, et inimesed mulle kaasa tunneksid.
Ma soovin, et inimesed mulle kaasa elaksid.
Siis mõistsin, et ma soovin kõike näha positiivses võtmes ning olla tänulik rohkem positiivse üle ja tunnustada/ märgata rohkem häid hetki ja asju oma elus.

KUID, see minu soov võib pahatihti jätta mulje, et mu elu ongi ainult ilusilus lilleline perekonnaelu.
Ärge saage valesti aru.
Mul on super abikaasa, imearmas laps ja nunnu koer. Elu ongi imeline! Ma olen super tänulik!!
Aga samas tunnen end nii tihti läbikukkununa kõikides nendes valdkondades.

Vahel mõtlen, et Hendrikul ei läinud siiski abikaasa valikuga vist nii hästi. Ma pole selline kodune toimetaja, kellel kodu alati 100% korras ja mitu korda päevas soe toit laual. Isegi nüüd, kui meil peres väike laps. Normaalsed emad hakkavad elamist koristama või süüa tegema, kui beebi on magama pandud. Mina aga hakkan asju ajama. Saadan kirju ( palju-palju), organiseerin reise ja toimetan. Jah, olen uhke kui vahel tuleb koristamiskihk peale ja siis saan kodu ka lõpuks (korraks) täitsa puhtaks. Enamjaolt juhtub see ikka enne külaliste tulekut.
Arvasin, et see minu nö 100 asjaga tegelemine lahtub pärast lapse tulekut ning jään koduseks emmeks. Vist mitte! Ma lihtsalt ei oska kodus olla.
Selle kõige juures on kõige armsam tegelikult hoopis see, et Hendrik on täiesti okei selle kõigega. Ta ei nurise ja ei tee etteheiteid.Vastupidi! Ta toetab mu tegemisi. Ta on mu vaikiv taustajõud, kes tangib auto enne lastekoori Soome reisi ära ning hiljem pärast reisi koristab sassis autot ja teeb mulle õhtusöögi...

Mu ilus abikaasa

Siis mõtlen, et võibolla pole ma ka hea ema oma pojale, kes sellise ruttava ema otsa sattus. Meie pisike poja on harjunud vist rohkem matkavoodis magama kui oma enda päris voodis. Siis jälle aga kui ta naeratab ja enamjaolt superheas tujus on- olen tänulik, et oleme endale sellise lepliku poisi saanud :)
Eile jalutades mõtlesin meie abielule Hendrikuga. Nii lahe, et võin ausalt öelda, et JAH, me pole küll enam armunud, kuid armastus tema vastu kasvab koguaeg. Oleme nüüdseks abielus olnud 6 aastast, tuttavaks saime siis kui olin 16-aastane. Meil on päris palju asju, milles me pole üldse ühel arvamusel. Meil on vahest erinevad toidueelistused jne, kuid ma siiski saan täie veendumusega öelda, et armastan Teda lihtsalt NIIIIIIIII palju!!!Miks?
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta meie poega süles hoiab ja millise pilguga ta teda vaatab,
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta teeb tööd, ka vahel liiga palju, et meil oleks kõik mis vaja.
Mu süda sulab, kui meil on hetki, kus jutustame sügavatest teemadest, lapsepõlvest, perekonnast, tulevikuplaanidest, unistustest.
Reaalsus on elu koos võitlustega iga päev. Aga ma otsustan nendest võitlustest väljuda võitjana.

Come as you are

Love that never fails...

Love that gave the biggest sacrifice mankind know...

Love that loves you at your worst day...
And only this kind of love could bring the real change into our hearts..
this kind of love will set me free and makes me want to jump from joy...
this kind of love brings hope and peace when all else shatters...

God is a safe place to hide, ready to help when we need him. 

We stand fearless at the cliff-edge of doom, courageous in seastorm and earthquake, 

Before the rush and roar of oceans, the tremors that shift mountains. Jacob-wrestling God fights for us, God of angel armies protects us

Psalm 46:1-3

------------------------------------------------------------------

Come out of sadness from wherever you've been

Come broken hearted let rescue begin

Come find your mercy oh sinner come kneel

Earth has no sorrow that heaven can't heal

So lay down your burdens lay down your shame

All who are broken lift up your face

Oh wanderer come home you're not too far

So lay down your hurt lay down your heart

Come as you are

 

There's hope for the hopeless and all those who've strayed

Come sit at the table come taste the grace

There's rest for the weary rest that endures

Earth has no sorrow that heaven can't cure

Fall in His arms

Come as you are

There's joy for the morning

Oh sinner be still

Earth has no sorrow that heaven can't heal

Come as you are

Love,
A.

Kui jalutasin sünnitusmajast mööda...

Jalutasin eile koera ja beebiga mööda meie armsast Pelgulinna sünnitusmajast. Iga kord kui sellest majast möödun, piilun ega esimesel korrusel sünnitustubades tuled ei põle. Üks tuli põles ning mõtlesin, et keegi on just praegu tegemas läbi seda, milleks ükski asi sind otseselt ette ei valmista- andmas elu :)

Taas justkui elasin läbi kõike seda, mis minuga toimus seal samas nr. 7 sünnitustoas. Mulle meeldib jalutades igasugustest asjadest mõelda, palvetada ja Jumalaga rääkida- see on niivõrd kallis aeg. Eile tulid südamesse huvitavad paralleelid, mille otsustasin ka üles kirjutada.

Kujutlesin taas, kuidas olen selles ruumis ootamas tuhude saatel, mis saab edasi. Kõik on uus ja ei oska midagi ette aimata, kuidas ja mis edasi? Tuhud on väljakannatamatud ning iga tuhude vahe mõtlen, et nüüd puhkan- kuid pikali olles on järgmine tuhuhoog seevastu hoopis valusam. Otsustasin seista, nagu olin seda teinud juba ligemale 4 tundi. Mõtlesin, et kui juba praegu on nii hull, mis saab edasi? Läbisin väga valuliku 10,5 tundi kokku kestnud sünnituse, millest 1,5 tundi kestsid pressid( iga kord jäi justkui viimasest jõust ja pingutusest puudu). Oli hetki, kus mõtlesin, et ma tõesti ei jaksa enam. Olen andnud endast kõik, kas sellest tõesti ei piisa? Sel hetkel oli mulle suurimaks toeks ARMASTUS- mu abikaasa! Ta ütles: „Annika, sa suudad seda!”

Keegi uskus minusse. Olin nõus veel pingutama- nii palju kui vaja endast andma, KÕIK andma, et pisike ime võiks sündida.

Kogu selle protsessi käigus ei mõelnud kordagi, et mida ma pean küll läbi elama või et minuga võiks midagi juhtuda. Ei muretsenud enda pärast, pigem kartsin just et mida aeg edasi, seda ohtlikum on see kõik beebile. Jah, enne sünnitusmajja minekut, mõtlesin küll kui tore oleks kogu see sünnitusprotsess vahele jätta ja juba beebit kätel hoida. Kuid hiljem sünnitades, lihtsalt teed mis vaja ja kõik.

Alles hiljem järgmisel päeval märkasin, kui valusad mu käed olid vanniäärte pigistamisest ja kael oli meeletult kange. Tol hetkel aga ei tajunud neid asju üldse nii.

Nüüd kõigele sellele mõeldes, tulid südamesse mõtted armastusest, Jeesuse armastusest.

Kui juba meie inimeste vaheline armastus on võimeline sellisteks ohverdusteks, siis kui palju rohkem on Jeesus meid armastanud? Ka Tema palus isalt, et kui on võimalik siis palun lase sel kannatusel mööduda. Kuid ma ei usu, et ta ristil olles kordagi kahetses, et Ta ennast meie eest ohverdas. Ma ei usu, et Ta kordagi sel hetkel enda peale mõtles- ta ütles pigem neile, kes teda sel hetkel pilkasid ja kiusasid: „Isa anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.” Ja Tema ohverdas oma elu, et meie saaksime läbi Tema leida tee Jumalani. Milline ohverdus surra teise eest. Mõtlesin, kas ma oleksin teinud sama?

Ta oli valmis andma endast KÕIK, et armastus võiks sündida. Et Jumala armastus võiks leida tee meieni ja et meil oleks võimalus. Kõike seda natukenegi mõistes- milline armastus....

Ja veel enam: ta ootab. Iga päev, pärast kõike seda mida ta tegi. Ta ootab, et me mõistaksime lõpuks kui väga Ta meid armastab. Ta ei suru ennast kellelegi peale, see on meie enda otsus iga päev, kas me vastame Ta kutsele. Kutsele, mis on täis sellist ohverdust, või me valime oma aja, oma elu, oma ajaveetmise, oma kiirustamise, oma väsimuse.

Emana kogen nii tihti sellist armastuse võrdpilti. Mu väike laps tahab hirmsasti maailma avastada ja puudutada asju, mis võivad talle haiget teha. Tahab ronida sinna, kust ta võib kukkuda. Minu ülesanne on teda kaitsta ja teda hoida, sest ta veel ei tea, mis on õige ja mis võib talle kahju teha.

Samamoodi meie eludes on Jumalaga. Me nii tihti teame ise, mida teha tahame ja kuhu minna, kuid kas see kõik on meie jaoks õige ja vajalik? Jumal on andnud meile vaba tahte- kuid parim tahe siin elus on elada koos Temaga, sest Ta nii väga tahab meid juhtida ja hoida armastuses. Me oleme justkui need väikesed lapsed- tihti põikpäised ja juba enesekindlad ise teadma, mida teha. Kuid Jumal ootab- tule ja usalda minu plaani.

See ei tähenda, et me peaksime kaotama mõtlemisvõime või tegema seda mida me teha ei soovi. Jumalaga koos elu on lihtsalt niivõrd palju rikkalikum ja alles hiljem olen mõistnud ka ise, kui palju rohkem mu elul on väärtust ja rõõmu tänu sellele, et olen usaldanud oma elu Jumala kätte. Lõpuks on meil kõigil ees hetk, kus viimased mõtted voodis/kanderaamil lamades on: Jumal, andesta mulle. Tahan kuuluda Sinule ja olla koos Sinuga.( Sellised mõtted olid mul Austraalia haiglas, kus olin ootamas pimesoole operatsiooni ja olin just-just jäämas narkoosi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ärkan või mitte).

Elu on hetk. Kas ma oskan seda hetke õigesti kasutada?

Tahaksin väga proovida...

Love,

A.

Võidavad need, kes usuvad, et nad suudavad võita!

Naudin hetki, kus olen üksi oma mõtetega. Kuna neid hetki on vähe ja toimetamist igal päeval jätkub, siis on need eriti väärtuslikud. Üks hetk on just praegu mulle õnneks taas antud...

Meie pere jaoks on see kevad erilise väärtusega ükskõik missuguse spektri läbi seda vaadata. Lapseootus on imeline aeg, kuid see on kindlasti erinev ning iga naine kogeb ning elab seda läbi omal viisil.
Minu lapseootuse suurim märksõna on: õnnelikkus. Olen õnnelik, olen tänulik ja mitte ainult vahel, vaid enamik aja oma päevast :)

Olen tänulik, et mul on kõik korras. Kõik, mis puudutab mu rasedust, siis võin öelda, et olen Jumala poolt õnnistatud vist heade geenidega oma emalt, aga ka suhtumisega, mis mu vanemad mulle on õpetanud.
Taban end tihti laulusõnu kordamast: "Ma keeldun olemast rahulolematu, kõhkleja"

Paratamatult ise emaks saades, üha enam väärtustan oma vanemate kasvatust, eneseohverdusi, pingutusi ning näen asju hoopis uues valguses.
Naudin seda rahu oma südames, mida tunnen ja keegi ei saa seda minult röövida. Muidugi on meie kõigi eludes võitlusi, mure- ja hirmumõtteid, enesehaletsust ja vahel ka üksildust, kuid see kõik on meie endi kätes, kuidas me nendesse asjadesse suhtume.

Meil on õega juba varsti-varsti pisikesed imed sündimas ning samal ajal on viimased 2 nädalat käinud tihe remont, elumuutused, vahel magamata ööd ja natuke ka stressi.
Minul isiklikult on ka väike hirm sünnituse ees, kuid 29 eluaasta jooksul olen kogenud, kuidas Jumalat usaldades olen saanud kõigest üle. Samuti olukorrad, mis tunduvad segased ja mõistetamatud tol hetkel, omandavad hiljem selguse ja väärtuse ilma milleta ma poleks see, kes ma olen.

Tehke seda, mis teid hirmutab ja hirm kaob kindlasti!

Üheks kõige võimsamaks kontseptsiooniks, mis on kindel ravim eneseusalduse puuduse vastu, on mõte, et Jumal on praegu teiega ja aitab teid.

Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Ro 8.31)

Ma suudan kõik Kristuses, kes mind teeb vägevaks! ( Fi 4.13)

https://www.youtube.com/watch?v=TfiYWaeAcRw

Loen hetkel raamatut, mis minu vastu on palju rääkinud. See räägib kuidas valitseda oma emotsioone ning sellest, kuidas leida tõelist rahu.

Selleks, et vaim oleks rahulik, tuleb ta ääreni rahuga täita. Enne seda tuleb leida neid hetki, et oma vaimu kõigest halvast, negatiivsest tühjendada. Selleks on parim viis jääda vaikseks ja anda oma mõtted ja tunded Jumala kätte.

Vaikus on see, milles saavad alguse suured asjad.

Isegi kui oleme Hendrikuga ülimalt põnevil oma beebikest oodates, oleme jätkanud kõike seda, mida siiani oleme oluliseks pidanud.
Lastekoor Juhhei ja visioon järgmiseks aastaks ei ole, ega kao kuskile. Lapsed tihti küsivad proovis, et kas nüüd kui sul beebi, kas sa siis ei jätkagi meiega?

Ütlesin, et muidugi jätkan :) sellest tuleb väike Juhhei-beebi... Lastekooris on meil olnud hiljuti proovis 30 last ning varsti ootab meid ees Viljandi reis. Vaatame, mis saab :D

Samuti ei jäta me bändi ülistust, muusika tegemist ning koorilaulmist ja palju muid tegemisi.

Jumal ootab meie valmisolekut ja meie igatsust olla Ta lähedal.

Igaljuhul oleme Jansaga juba valmistumas beebide saabumiseks kohe-kohe. Jaanika on natuke lühema sütikuga pommike kui mina, niiet ootame-vaatame. 

Hetkel on minul käimas 33 nädal ja Jaanikal 36 nädal. Juurde olen võtnud täpselt 10 kg ning magusaisu ja jäätise isu on meeletu. Vahel käime Jaanikaga koos Kristiines ja võtame alati kõige suurema pistaatsia jäätise... ja siis hiljem kahetseme natuke. 

Kuna on hetkel meil siin allkorrusel remont siis täna öösel said kaks rasedat kell 4.30 WCs kokku...siit väike õppetund mulle- ei tasu enne magamaminekut nii palju vett juua!

Jaanikal on juba haiglakotike pakitud, mul veel mitte. Proovime kõigepealt Hendrikuga meie beebivoodi kokku panna... 

Love,

A&H&Soonbeebi

There`s no place I could go Your love won`t find me

15.juuni hommik.
Istun köögis.Üksi. Kell on 8.30 ja saatsin just oma leedu pere bussile. 5 imelist ja ka kõige kiiremat päeva minu elus.                        Juhhei Festival 2015 on läbi....
Istun ja mõtlen, mida ma tegema peaks? Ei oska justkui lihtsalt istuda ja olla.
https://www.youtube.com/watch?v=qv3-TDdD1pM

Jaanuar 2015 küsisid soomlased, kas ma ei tahaks korraldada Juhhei Festivali eestis. Ütlesin alguses ära- kahjuks sel aastal vist ei saa-magister, töö jms.
Paar päeva hiljem tuli südamesse tunne, et miks mitte tegutseda kohe.Miks elada tulevikus "võibolla järgmine aasta". Ütlesin jah- me teeme seda. Soomlased ütlesid, et see ei ole kerge- sul peab olema meeskond ja väga hea meeskond, et sellist asja teha. Olin nõus.
Siiani ei mõistnud kogu selle projekti suurust...ja usun, et ei mõista seda siiani. Kuid,  ma olin valmis riskima ja andma endast kõik.

Selleks, et milleski edu saavutada, pead sa olema valmis täielikult põruma. Mitte kahtlema, hoogu võtma ja arutama selle üle, kas hüpata tundmatusse, vaid lihtsalt hüppama - kõigest lahti laskma. Läbima selle punkti, kust enam tagasiteed ei ole....

Ma lisaksin siia, et selle hetkeni mil tahame hoida kontrolli enda käes, ei saa Jumal meid täielikult kätte. Ja Tema plaan meie eludes ei saa toimuda, enne kui oleme valmis loobuma kõigest.

Ja millest me siis loobume? Tegelikult kõigest halvast, mis meid takistab. Ja mida me vastu saame?
Tingimusteta armastuse! Ainus, mida Jumal tahab meile anda- on oma armastus. See on midagi mida me pole ära teeninud, me pole selleks midagi omalt poolt teinud. Ja tihti on seda raske mõista... kuid nii see on.

Juhhei Festivali saatsid imed- väikesed ja suured...

1. Tellides kaelakaarte 210 inimesele, unustasin täielikult tellida 210 kaelapaela ( kollast). Ning mehelt, kellelt tellisin juhhei festivali riidest kotid- küsisin kas tal oleks ka müügil kollaseid kaelapaelu. Selle peale ütles mees, et kahjuks nii hilja reageerides, ei ole ühelgi firmal neid laos nii palju. Neid tuleb tellida!! Hetk hiljem järele mõeldes, ütles ta et oota, võibolla mul laos on neid, kuid need on halli värvi. Lattu minnes selgus, et need olid siiski kollased. Ime :)

2. Poolteist kuud enne Festivali rääkisin Jaane Lennuga, paludes tal tulla helindama meie festivali galakontserti Vabaduse Väljakul. Selgitades talle asjaolusid küsis Jaane, et kas ma olen mõelnud kui vihma sajab ning ta ütles, et tema oma tehnikat nii lageda taeva alla küll üles ei tahaks panna. Ütlesin talle, et sellel päeval vihma ei saja. Ta vaatas mind suurte silmadega- kuid uskus neid sõnu..sest ta ütles oma jah sõna.  Laupäeval, 13. juunil oli selle kevade kõige soojem ja päikesepaistelisem ilm. Ime :)

Estonia, Lithuania, Finland

3.  Kõik need 3 päeva, mil meie Festival toimus, meil oli igal päeval planeeritud välikontserte vabas õhus ka Tallinna kesklinnas ja mujal. Neist ühelgi päeval ei sadanud vihma. Ime :) 

4. Rongkäigu ajal lasi Jaanika muusikat riksal( 3 rattaga jalgrattas) aku pealt ning üks juhe ei püsinud kõlari sees. Jaanika palvetas ja 5 min hiljem ei tulnud juhe kordagi välja ning püsis paigal kuni rongkäigu lõpuni. Meie tellitud riksajuht, kes ei teadnud festivalist midagi ütles: "See on olnud siiani kõige ägedam tööpakkumine üldse ja ta oli vaimustuses meie rongkäigust ja festivalist ning sõidutas hiljem meie laululapsi niisama mööda Vabaduse Väljakut ringi. Ime :)

5. Festivali köögimeeskond Kristela, Igrit ja Anneli  tunnistati KÕIGI festivalil osalenute poolt MAAILMA PARIMATEKS kokkadeks. Ning see toit maitses lausa liiga hästi- meile jäi mulje nagu lapsed oleks olnud 2 nädalat enne festivali näljas. Portsjoneid võeti lausa 3 per person. Ja kui sadamas soomlastega hüvasti jätsin ja nad ikka veel toitlustust kiitsid, ütlesin neile, et meie kokad ei taha selle eest raha ja see on asi, mida nemad teevad armastusega Jumalale- märkasin pisaraid soomlaste silmis. See liigutas neid väga. Jumala armastuse selline väljendus- Ime :)

6. Eestlased avasid oma kodud 88 leedukale. Pakkusid neile oma parimat, toitu, peavarju, transporti kõik need 5 päeva. Sealhulgas oli peresid, kellel on kodus endal 2-3 väikest last. Oli emasid, kes osalesid festivalil oma mitme väikese lapsega ja ikka olid valmis kõigega aitama mis vaja. Imeline inimene Mirjam- kes pühendunult oli valmis vastu võtma oma koju kuni 10 välismaalast sealjuures korraldades kõike seda majutust nii suure südamega.  Ime :)

7. Tallinna erinevad kogudused tegid koostööd ning avasid oma uksed, oma tehnika oma võimalused. Ühtsuses peitub jõud ja maailm näeb, et meie usk väljendub armastuses üksteise vastu. Ime :) Pühapäeval laulsid meie 150 last Tallinna 6 erinevas koguduses. 
8. Timo Lige õhtu. VÕIMAS!! Ime :)
9. Laste tunnistused, igatsused ja laste rõõm ja sära, mis nende silmist viimastel päevadel peegeldus. Ime :)
10. Minu enda perekonna panus- KOGU mu perekond oli 100 % panustamas!! Jaanika- minu parem käsi tegi kõike. Alates kartulite koorimisest mitu tundi, koristamise, aku muretsemise, transpordi kuni akende pesemiseni hilisõhtuni. Maarja oli samuti abiks nii köögis kui ka Vabaduse Väljakul. Mailis, kes küpsetas 5 tundi muffineid 210 inimesele ja abistas samuti köögis. Meie enda mehed, kes panid mitu päeva järjest üles kontserditele tehnikat ja siis hiljem jälle kokku. Minu Hendrik, kes kogu selle festivali korraldamise aja ja ka festivali aja on olnud NIIIIIIIIIII toetav, hoolitsev ja abivalmis, aga ka ülimalt leplik ja kannatlik. See festivali aeg on õpetanud mind teda veel rohkem armastama. Minu vanemad, kes on andnud endast 100 % ükskõik mis valdkonnas ning teinud seda kõike suurima pühendumise ja armastusega. Minu mehe vanemad, kes on olnud samuti 100 % panustamas ja pakkumas ideid ja mõtteid. 

11. Meie majja saabus ööbima 25 aastane Ruta, kellega koos öötundideni rääkisime Jumalast, jagasime oma elu ja meie vestlused olid nii ülesehitavad ja julgustavad. Heart to heart talk..

Kogu festivali aja oli tema see, kes minuga öötundidel aitas järgmist päeva ettevalmistada ja tema mõtted olid superhead ja vajalikud. Täielik juhtimine, sest juba festivali esimesest tunnist me saime väga headeks sõpradeks ja siis hiljem selgus, et ta oligi majutatud minu majja. Ime :)
Neid imesid on kindlasti 1000 veel....

Olen nii tänulik Jumalale! Iga inimene vajab armastust. Olen tänulik, et selle Festivali kaudu, oleme kogenud nii võimsalt taaskord Tema armastust ja saanud seda ka teistele rääkida!

Need imed jätkuvad kindlasti meie kõigi eludes iga päev! 
Valgus võidab!

NEXT YEAR BRAZIL!! ;) WHO WILL GO? 
Annika

Naer ja pisarad

Eile lõpetasid minu armsad Lepatriinud lasteaia, et minna sügisel kooli!

Koos alustasime oma teed aastal 2011- samal aastal kui ma abiellusin ja tulin tagasi Austraaliast.
Mäletan, et hakkasin neid lapsi kohe väga armastama!
Nüüd- on kätte jõudnud aeg nendega hüvasti jätta. See on raskem, kui ma arvasin.
Kasvasime me ju koos, õppisime koos. Vahel kaotasime pea liigses mänguhoos- need on mu laulu sõnad.
Viimased kuud olen neid vaadanud hoopis teise pilguga. Uhkusepilk silmades ja ka väike rõõmuhelk, et neist on saanud südamlikud ja hoolivad lapsed. Olen proovinud nende 4 aasta jooksul anda neile edasi:
Hoolimist
Julgust seista selle eest mis on õige
Üksteise märkamist
Üksteise julgustamist
Kannatlikkust ja visadust
Positiivsust ja rõõmu väikestest asjadest
Nüüd jääb vaid loota, et nende tulevases elus on ehk mõni hetk, kus need alustõed leiavad rakendust ja toovad kaasa palju head.

Igal lõpupeol on ka õpetajate sõnavõtt omal kohal. Kuna mina pole suurem kõnenaine, siis otsustasin oma lepatriinudele laulu kirjutada :) 
Minu paariline õpetaja Dagmar, kellel on väga pikk õpetajakogemus, ütles, et ühelgi peol pole ta näinud, et lapsed ise nutaks. See oli lihtsalt nii südantliigutav kuidas lapsed tulid nuttes kallistama- sel hetkel jõudis selle laulu sisu" Lase mu käest lahti kallis õpetaja" neile kohale. Ja ka  mulle.

Nüüd täna hommikul imetledes neid kingitusi ja lauatäit lilli. Olin tõesti õnnistatud nii vahvate laste ja lastevanematega! See oli aeg elus, mida pean igavesti kalliks.

Need hetked, kui lapsed tulevad nuttes kallistama ja ütlema: " Me tuleme sind kindlasti vaatama", " Ma ei taha kooli minna, kui sina meie õpetajaks ei tule!", "Kas sa oled siin lasteaias siis ka õpetaja kui minu lapsed tulevad siia?" , "Sa oled mulle nii kallis" jne.
Minu esimene lend!

Jään sind igatsema, mu armas Lepatriinu! 

Taaskord on hinges rõõm ja kurbus koos...