Täna ja homme ja ülehomme

21.märts 2020

Eile algas kevad. Karantiin kestab ja see nädal olen olnud töölt kodus. Eile selgus, et olen ka järgmise nädala kodus (23.03-27.03), kaugtöö.

Hendrik viib tunde läbi internetikeskkonnas.

Meie majas on ka hetkel veidi ärevust, kuna meil siin mõnel on köha ja minul juba mõnda aega ka kurguvalu. Ilma palavikuta teste aga ei tehta. Püsime kodus.

Oleme kogudusega moodustanud palveketi.

Eestis 283 nakatunut. Lugesin uudiseid Itaalia kohta, mis ületas Wuhani päevase suurima suremuse arvu. Lugesin veidi ka statistikat, kuidas Hispaanias ja Saksamaal on peaaegu samasuur nakatunute arv (umbes 21 000) ja surmajuhtumite arv nii drastiliselt erinev. Hispaanias surnuid üle 1000 ja Saksamaal 68. Tekib küsimus, et mida nemad teevad teisiti?

Hetkel käivad spekulatsioonid, et Eesti saab tõsisema laine kätte täpselt nii nagu kõik teised riigid, küsimus on ainult millal ja millisel määral.

Hommikul oli hea palveaeg, üldse pärast meie koguduse igaõhtuseid live-ülistusi on minu südamesse tulnud rahu. Ma ei veeda enam aega paaniliselt internetis uudiseid lugedes ja olukorda niivõrd analüüsides. Ma veedan aega palves, tänus ja rahus koos Jumalaga.

Jumal teab ja näeb. Soovin vaid, et ma saaksin olla Tema käteks ja jalgadeks sellel segasel ajal.

Kodus olemine pole kerge- palju igavust, rutiini, koristamist, söögitegemist, tüdimust ja siis kõik jälle otsast peale. 

Mind on aidanud see, et kui leida endale mingi uus hobi või tegevus. Proovin hakata kitarri harjutama. Proovin hakata blogi pidama. Igapäevaselt, mis on muutunud. Proovin leida rohkem palveaega, ülistusaega. Minu, kui suhtleja jaoks on see karantiin palju raskem, kui arvasin.

Muutunud on drastiliselt palju!

Alles ma istusin tööl oma töökaaslase Kadriga ning arutlesime, et Hiina olukord on päris karm. Nüüd oleme kodus, karantiinis. Meie euroopa riigid võitlevad ellujäämisega ning võrdlevad seda olukorda sõjaga ning teada on, et on ainult aja küsimus, millal see kõik jõuab meieni. Kas me oleme valmis?

Kas meie süda on valmis? Kas ma olen armastanud ja palunud andestust enda ümber olevatelt inimestelt? Kas ma olen valmis Jeesusega kohtuma? Kas ma olen valmis külvama elu, kui ümberringi on surm? Kas ma jään ustavaks ka siis kui ümberringi kaob minu pere, lähedased?

Paanikat ei ole. Hirmu ei ole. On hea mõelda nendele asjadele. Olla valmis. Valmistuda. Piibel õpetab meid valmistuma, riietama endid sõjariietusega milleks on USUKILP ja PÄÄSTEKIIVER. Kas mul on need asjad olemas või ma kahtlen?

Piibel julgustab. Tahaksin seda rohkem lugeda, peast kirjakohti endale kinnitada. Seista kaljul Jumala Sõna peal ning olla majakas puhaste akendega. 

Täna sadas lumi maha. 

Tänaseks kõik.

Uued väljakutsed

Veetsime juuli esimese nädala Kesk-Soomes. Kaasas: minu kaks poega, 3-aastane Hermin ja 1,5 aastane Benjamin ning minu ema oma koera Oskariga.

Reis oli äärmiselt õpetlik (mida on vist iga reis), kogemusterohke ning sündmusi, nalja, rõõmu ja nuttu rohkem, kui oskaks kirja panna.
Kõikidele neile, kes mõtlevad, kas pisemate lastega reisida ja kui on valida, kas olla kodus või siis minna kuskile, siis mina soovitan alati minna :) Nii nagu mu 3-aastane Hermin ütleb enne magamaminekut õhtul voodis: "Homme ootab meid ees juba uus seiklus.

Jah, tuleb paratamatult ka raskeid hetki ja keerulisi olukordi ja siis veel raskemaid hetki, kus kõik jookseb kokku ja mõtled, et no milleks!!? Oleksin võinud ju koju jääda- oleks rahulikum olnud.

Aga teate, need seiklused oma perega, need hetked, need kogemused on, mis jäävad. See ongi mälestuste loomine, seda enam et pärast neid raskeid hetki, tulevad ilusad hetked ning nähes, kuidas lapsed rõõmustavad, kuidas ise rõõmustad ning õpid uutes olukordades uusi asju- sellele ei saa elus hinnasilti külge panna ning ununevad kõik raskused.
Küsi hiljem lastelt, kas nad mäletasid neid raskeid hetki? Ei- nad oskavad tuua sulle välja 10 asja, mis nendele niiiiii väga meeldis! (kui nii väga veel ei oska, siis on õhtuti alati hea praktiseerida, küsides, mille eest sa täna eriti tänulik oled, või mis sulle täna väga meeldis- see loob lapsele ka enne magama jäämist positiivsed mõtted ja tunded. Meie peres on ka enne magama jäämist lastega koos pisike tänupalve).

Ma nii selgelt mäletan, kui mina veel väike olin ja me oma perega ka pigem rohkem seiklesime kui kodus olime. Issi nimelt korraldas meile pidevalt väljasõite kuhu iganes, ning emme pakkis meid (5 last) sisse, kaasa võileivad ning jook ja kuhu iganes minek oli, alati oli vahva. Tagantjärgi mõeldes olen nii tänulik ja see on olnud minu elus suureks väärtuseks. Isegi, kui meil polnud palju raha, siis sõitsime kuskile loodusesse või niisama matkama. Mõnikord tuli issi varem töölt koju ning ütles: "Nii, nüüd kõik välja ja jooksma. Teil on 5 minutit aega ennast valmis panna." Ja nii me siis kogu perega jooksime. Ei mäleta, et keegi oleks vingunud või koju jäänud. See oli just vahva, et tegime seda kõik koos ning ka raskusi talusime (eks me seal ikka kommenteerisime, et no me ei jaksa rohkem joosta :D jms) koos.
Üks minu selle soome reisi õppetundidest, on see, et meie eeskuju peaks põhinema rohkem tegudel kui rääkimisel. Nimelt lapsed õpivad meeletult lihtsalt sind vaadates- rohkem kui läbi sõnade.

Kui Herminiga kahekesi kalale läksin ning pidin oma hirme ületama ning esmakordselt vihmausse konksu otsa panema (jah, neid väänutavaid, limaseid ja sõrme all pehmeid olendeid, keda ma pole varasemalt isegi näpuga puudutada soovinud), mõistsin paadis olles, et kõik siiani räägitu, kuidas tuleb julge olla ja mitte karta ning alati proovida anda endast parim- et see oli just see hetk, kus ta mind jälgis ning MIND julgustas: "Emme ära karda, see uss ei hammusta!"
Niisiis, kas MINA olin valmis on hirme ületama? Kas ma olen valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja hakkama saama no matter what? Hermin ootas, jälgis...
Ja teate- ma tegin seda. Vaatasin selle vihmaussiga 10 minutit tõtt. Esimene ei läinud hästi, teine läks paremini. Ja olin uhke, vähemalt sama uhke kui oma kooli lõpetamisel :D Just selle üle, et ma ÜLETASIN ennast. Ma ei uskunud, et teen seda.

Kala me ei saanud. Aga ma mingi hetk mõtlesin, et parem oligi, et ei saanud...siis oleksin pidanud hakkama mõtlema, et mida ma selle kalaga oleks edasi teinud ja tundes mind, siis oleksime vabalt võinud ka seal selle kala saamisega paadiga ümber käia. Seega, järgmine kord vist Hermin soovib siiski issiga kalale minna. Aga vahva oli ikka :)


Teine õppetund. Need rasked hetked, mida me kõik aega-ajalt kogeme. Justkui kõik plahvatab ja on üle pea ja pahandad ja siis..... tahaks nii langeda sinna, et kõik on metsas ja no miks ja milleks ja hakata süüdistama maad ja taevast ja kõike muud veel ka.

AGA, mõistsin taas, kui oluline on nendel hetkedel meie OTSUS. Just nimelt, et ma ei lase oma rahu röövida, isegi kui korra plahvatasin ja lained käisid üle pea. Siis minu otsus on, et ma jään positiivseks ning ei vingu, ei virise. Ma otsustan, et pole hullu. Saame hakkama, see on kõigest üks hetk, üks olukord, üks päev.
Ja need hetked, mis raiskame nurisemisele, vingumisele, kirumisele- need ei tule kunagi tagasi. Ja oiiii, kui palju aega me kokku hoiaksime selle arvelt. Ja vist ka närve ja tervist.
See pole kerge, aga tulemus on vaeva väärt.
Ning võib olla, et veidi hiljem oskame näha ka nende raskuste põhjust, olemust hoopis teisiti.

Seega, see reis oli igati vahva mälestus oma kallitega, mida on ka iga argipäev kodus, kus on nii rõõme kui muresid.  Ja hea, kui otsustame, et rõõme on ikka rohkem. Nii oskame neid ka rohkem märgata.

Minu lapsepõlve sõbranna, kellel käisin iga suvi külas, alates kui olin 3-4 aastane. Nüüd kui suvel kohtume, siis on meil kokku 4 põngerjat lisaks.

P.S reisile kaasa võetud raamatuid lugeda ei jõudnud (see oli vist veidi ülehinnatud lootus), kuid pole midagi, suvi veel ees ;)

Selle eest Hermin leidis väga kallihinnalise ajaloolise raamatu.

Selle suve väljakutsed: lugeda 3 raamatut, teha 3 seiklusrikast ja vahvat asja, mida varem teinud pole või kus varem käinud pole (1 vihmaussi saaga juba kirjas :) + kirjutada 3 laulu.


Pisikesi rõõmsaid hetki!
A.

Ma igaks juhuks valvan sind veel.....

Viimane nädal on olnud kahe lapse emana üpris väsitav. Me kõik teame neid hetki, kui meie armas laps haigestub või temaga midagi juhtub- see periood on üks raskemaid üldse, sest paratamatult tunneme vastutust ning suurimat armastust just nende pisikeste vastu, kes meie kätte usaldatud on.
Sel nädalal haigestus meie ühe aastane armas Bennu, kellel arstide sõnul oli mädane angiin. Haigus kulmineerus öödega, kus mõlemad nutsime- palaviku alandamine ja tugevad nutuhood Bennul, minu teadmatus, kuidas teda veelgi enam aidata, abituse tunne.
Emana teed kõik selleks, et sinu laps ennast hästi/paremini tunneks. Oli haiguse teine öö ning õnneks olime peale saanud talle antibiootikumiravi, mis pidi üsna kiirelt mõjuma. Siiski ei kujutanud ma sellist ööd ette, kus mu pisike poja pea, et terve öö kahinal (korinal) hingas, kohati justkui hingata ei saanudki ning ühel hetkel ärkasin keset ööd minu käsi vastu kohe väga väga tulikuuma lapse keha- tema palavik võis olla tol hetkel kindlasti 39-40 vahel. (Üldine keskmine oli 38,5).
Koheselt eemaldasin riided, mähkme, andsin palavikualandajat ning proovisin ise taaskord mitte nutta. Magama jääda ei julgenud, arvates, et kui ärkan siis mu laps enam ei hinga....Seega oli mu mõte: "Ma igaks juhuks valvan sind veel"
Kui väga soovisin tol hetkel, nähes last sellises seisus teda süles hoides- kui ma vaid saaks kuidagi su valu leevendada?Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest? Vaatasin teda ja mõtlesin, et ei saa ju uinuda: " Ma igaks juhuks ootan siin veel" vähemalt nii kaua, kuni palavik taandub.....
Selles hetkes olles ja oma pisikest poja süles hoides, kangastus minu silme ette võrdpilt Jumala armastusest meie vastu.
Milline on Jumala armastus? Kas ta tõesti armastab meid?
Kogesin võrdpilti just sellest, kuidas Jumal mõtles meie peale, nähes meid meie valudes, nähes meid tegemas valesid otsuseid, nähes meie raskusi ja suutmatust ise olukordadega toime tulla.
Jumal võis tunda midagi sarnast nähes meid: Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest?

 Tema armastus meie vastu oli nii suur, et ta saatis siia maailma oma poja Jeesuse, kes kandis ära meie valud, meie vead, meie eksimused- et me saaksime Jumala armastusele lähemale, Tema täiuslikkusele ja Tema plaanile meie elus veel lähemale. Tema on omalt poolt selleks teinud kõik- ülejäänu on sinu ja minu otsustada, kas me soovime seda või mitte.

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid, et tal oleks igavene elu." Johannese 3:16

Jah, me elust ei ole kadunud võibolla kõik haigused, probleemid ja mõni küsib, et kuidas ma saan seda uskuda, kui mu oma poeg on sellises seisus?
Me elame maailmas, mis on täis halba, kurjust, valesid, haigust. 
Aga tänu Jumalale, et ma kogen selles maailmas juba tema nii suurt armastust ja juhtimist ka sel samal öösel, kus minu perekond, sõbrad, tuttavad, meie kogudus meie armsa Bennu pärast palvetasid.
Tänu Jumalale, et läbi reaalselt kogetava rahu, mida ainult Tema saab anda, olen ma võimeline läbi minema ükskõik millistest raskustest, ka oma elu kõige pimedamal hetkel.
Tänu Jumalale, et nendest raskustest ma võin koos Temaga tulla välja võitjana.
Jumala armastus, ohverdades oma Poja Jeesuse meie kõigi eest oli täiuslik armastus, mida meil on võibolla keeruline ja lausa uskumatu lõpuni mõista. Inimlik armastus eksib ja eksib taas. Nii nagu on olemas hea, on olemas halb. Usaldades oma elu Jumala hoolde, õpin iga päev, et minu armastus ja igapäevane käitumine on kaugel täiuslikkusest, kuid läbi nende õppetundide ja Jumala armastuse on see üks suur seiklus, kus kartma ei pea. Sest täiuslik armastus ajab kartuse välja :)

Olles lapsevanem ja ema, olen taaskord läbi selle öö kogenud, milline üks armastuse suurus ja sügavus olla võib. Valmis ohverdama kõik, andestama kõik, lootma kõik. 

Seda tegi ka Jumal...ohverdades kõik, et sirutada veel enam sinu ja minu poole.
Mida ta soovib?
Ta soovib meid armastada ja juhtida meie elu nii, et see poleks ühel hetkel tagasi vaadates lihtsalt mööda läinud, vaid et sel oleks MÕTE.

Ta soovib: "Ma igaks juhuks valvan sind veel", " ma igaks juhuks ootan siin veel"

Reaalsus

Kirjutatud aasta tagasi....
Me elame maailmas, kus meil on võimalus jätta endast, oma perest, oma lastest ideaalilähedane mulje.
Hiljuti hakkasin analüüsima- milliseid pilte postitan internetiavarustesse? Ikka neid hetki, mille üle olen uhke...hetki, mis on ilusad. Hetked, mis on täis uut ja huvitavat. Hetki, kus tunnen maailma suurimat armastust oma abikaasa, lapse ja koera üle.
Mis saab nendest hetkedest, kus olen kurb, vihane ja pahane ning tunnen, et enam ei jaksa? Neid pole mõtet postitada- sest ma ei soovi haletsust. Ma ei soovi, et inimesed mulle kaasa tunneksid.
Ma soovin, et inimesed mulle kaasa elaksid.
Siis mõistsin, et ma soovin kõike näha positiivses võtmes ning olla tänulik rohkem positiivse üle ja tunnustada/ märgata rohkem häid hetki ja asju oma elus.

KUID, see minu soov võib pahatihti jätta mulje, et mu elu ongi ainult ilusilus lilleline perekonnaelu.
Ärge saage valesti aru.
Mul on super abikaasa, imearmas laps ja nunnu koer. Elu ongi imeline! Ma olen super tänulik!!
Aga samas tunnen end nii tihti läbikukkununa kõikides nendes valdkondades.

Vahel mõtlen, et Hendrikul ei läinud siiski abikaasa valikuga vist nii hästi. Ma pole selline kodune toimetaja, kellel kodu alati 100% korras ja mitu korda päevas soe toit laual. Isegi nüüd, kui meil peres väike laps. Normaalsed emad hakkavad elamist koristama või süüa tegema, kui beebi on magama pandud. Mina aga hakkan asju ajama. Saadan kirju ( palju-palju), organiseerin reise ja toimetan. Jah, olen uhke kui vahel tuleb koristamiskihk peale ja siis saan kodu ka lõpuks (korraks) täitsa puhtaks. Enamjaolt juhtub see ikka enne külaliste tulekut.
Arvasin, et see minu nö 100 asjaga tegelemine lahtub pärast lapse tulekut ning jään koduseks emmeks. Vist mitte! Ma lihtsalt ei oska kodus olla.
Selle kõige juures on kõige armsam tegelikult hoopis see, et Hendrik on täiesti okei selle kõigega. Ta ei nurise ja ei tee etteheiteid.Vastupidi! Ta toetab mu tegemisi. Ta on mu vaikiv taustajõud, kes tangib auto enne lastekoori Soome reisi ära ning hiljem pärast reisi koristab sassis autot ja teeb mulle õhtusöögi...

Mu ilus abikaasa

Siis mõtlen, et võibolla pole ma ka hea ema oma pojale, kes sellise ruttava ema otsa sattus. Meie pisike poja on harjunud vist rohkem matkavoodis magama kui oma enda päris voodis. Siis jälle aga kui ta naeratab ja enamjaolt superheas tujus on- olen tänulik, et oleme endale sellise lepliku poisi saanud :)
Eile jalutades mõtlesin meie abielule Hendrikuga. Nii lahe, et võin ausalt öelda, et JAH, me pole küll enam armunud, kuid armastus tema vastu kasvab koguaeg. Oleme nüüdseks abielus olnud 6 aastast, tuttavaks saime siis kui olin 16-aastane. Meil on päris palju asju, milles me pole üldse ühel arvamusel. Meil on vahest erinevad toidueelistused jne, kuid ma siiski saan täie veendumusega öelda, et armastan Teda lihtsalt NIIIIIIIII palju!!!Miks?
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta meie poega süles hoiab ja millise pilguga ta teda vaatab,
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta teeb tööd, ka vahel liiga palju, et meil oleks kõik mis vaja.
Mu süda sulab, kui meil on hetki, kus jutustame sügavatest teemadest, lapsepõlvest, perekonnast, tulevikuplaanidest, unistustest.
Reaalsus on elu koos võitlustega iga päev. Aga ma otsustan nendest võitlustest väljuda võitjana.

Come as you are

Love that never fails...

Love that gave the biggest sacrifice mankind know...

Love that loves you at your worst day...
And only this kind of love could bring the real change into our hearts..
this kind of love will set me free and makes me want to jump from joy...
this kind of love brings hope and peace when all else shatters...

God is a safe place to hide, ready to help when we need him. 

We stand fearless at the cliff-edge of doom, courageous in seastorm and earthquake, 

Before the rush and roar of oceans, the tremors that shift mountains. Jacob-wrestling God fights for us, God of angel armies protects us

Psalm 46:1-3

------------------------------------------------------------------

Come out of sadness from wherever you've been

Come broken hearted let rescue begin

Come find your mercy oh sinner come kneel

Earth has no sorrow that heaven can't heal

So lay down your burdens lay down your shame

All who are broken lift up your face

Oh wanderer come home you're not too far

So lay down your hurt lay down your heart

Come as you are

 

There's hope for the hopeless and all those who've strayed

Come sit at the table come taste the grace

There's rest for the weary rest that endures

Earth has no sorrow that heaven can't cure

Fall in His arms

Come as you are

There's joy for the morning

Oh sinner be still

Earth has no sorrow that heaven can't heal

Come as you are

Love,
A.

Kui jalutasin sünnitusmajast mööda...

Jalutasin eile koera ja beebiga mööda meie armsast Pelgulinna sünnitusmajast. Iga kord kui sellest majast möödun, piilun ega esimesel korrusel sünnitustubades tuled ei põle. Üks tuli põles ning mõtlesin, et keegi on just praegu tegemas läbi seda, milleks ükski asi sind otseselt ette ei valmista- andmas elu :)

Taas justkui elasin läbi kõike seda, mis minuga toimus seal samas nr. 7 sünnitustoas. Mulle meeldib jalutades igasugustest asjadest mõelda, palvetada ja Jumalaga rääkida- see on niivõrd kallis aeg. Eile tulid südamesse huvitavad paralleelid, mille otsustasin ka üles kirjutada.

Kujutlesin taas, kuidas olen selles ruumis ootamas tuhude saatel, mis saab edasi. Kõik on uus ja ei oska midagi ette aimata, kuidas ja mis edasi? Tuhud on väljakannatamatud ning iga tuhude vahe mõtlen, et nüüd puhkan- kuid pikali olles on järgmine tuhuhoog seevastu hoopis valusam. Otsustasin seista, nagu olin seda teinud juba ligemale 4 tundi. Mõtlesin, et kui juba praegu on nii hull, mis saab edasi? Läbisin väga valuliku 10,5 tundi kokku kestnud sünnituse, millest 1,5 tundi kestsid pressid( iga kord jäi justkui viimasest jõust ja pingutusest puudu). Oli hetki, kus mõtlesin, et ma tõesti ei jaksa enam. Olen andnud endast kõik, kas sellest tõesti ei piisa? Sel hetkel oli mulle suurimaks toeks ARMASTUS- mu abikaasa! Ta ütles: „Annika, sa suudad seda!”

Keegi uskus minusse. Olin nõus veel pingutama- nii palju kui vaja endast andma, KÕIK andma, et pisike ime võiks sündida.

Kogu selle protsessi käigus ei mõelnud kordagi, et mida ma pean küll läbi elama või et minuga võiks midagi juhtuda. Ei muretsenud enda pärast, pigem kartsin just et mida aeg edasi, seda ohtlikum on see kõik beebile. Jah, enne sünnitusmajja minekut, mõtlesin küll kui tore oleks kogu see sünnitusprotsess vahele jätta ja juba beebit kätel hoida. Kuid hiljem sünnitades, lihtsalt teed mis vaja ja kõik.

Alles hiljem järgmisel päeval märkasin, kui valusad mu käed olid vanniäärte pigistamisest ja kael oli meeletult kange. Tol hetkel aga ei tajunud neid asju üldse nii.

Nüüd kõigele sellele mõeldes, tulid südamesse mõtted armastusest, Jeesuse armastusest.

Kui juba meie inimeste vaheline armastus on võimeline sellisteks ohverdusteks, siis kui palju rohkem on Jeesus meid armastanud? Ka Tema palus isalt, et kui on võimalik siis palun lase sel kannatusel mööduda. Kuid ma ei usu, et ta ristil olles kordagi kahetses, et Ta ennast meie eest ohverdas. Ma ei usu, et Ta kordagi sel hetkel enda peale mõtles- ta ütles pigem neile, kes teda sel hetkel pilkasid ja kiusasid: „Isa anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.” Ja Tema ohverdas oma elu, et meie saaksime läbi Tema leida tee Jumalani. Milline ohverdus surra teise eest. Mõtlesin, kas ma oleksin teinud sama?

Ta oli valmis andma endast KÕIK, et armastus võiks sündida. Et Jumala armastus võiks leida tee meieni ja et meil oleks võimalus. Kõike seda natukenegi mõistes- milline armastus....

Ja veel enam: ta ootab. Iga päev, pärast kõike seda mida ta tegi. Ta ootab, et me mõistaksime lõpuks kui väga Ta meid armastab. Ta ei suru ennast kellelegi peale, see on meie enda otsus iga päev, kas me vastame Ta kutsele. Kutsele, mis on täis sellist ohverdust, või me valime oma aja, oma elu, oma ajaveetmise, oma kiirustamise, oma väsimuse.

Emana kogen nii tihti sellist armastuse võrdpilti. Mu väike laps tahab hirmsasti maailma avastada ja puudutada asju, mis võivad talle haiget teha. Tahab ronida sinna, kust ta võib kukkuda. Minu ülesanne on teda kaitsta ja teda hoida, sest ta veel ei tea, mis on õige ja mis võib talle kahju teha.

Samamoodi meie eludes on Jumalaga. Me nii tihti teame ise, mida teha tahame ja kuhu minna, kuid kas see kõik on meie jaoks õige ja vajalik? Jumal on andnud meile vaba tahte- kuid parim tahe siin elus on elada koos Temaga, sest Ta nii väga tahab meid juhtida ja hoida armastuses. Me oleme justkui need väikesed lapsed- tihti põikpäised ja juba enesekindlad ise teadma, mida teha. Kuid Jumal ootab- tule ja usalda minu plaani.

See ei tähenda, et me peaksime kaotama mõtlemisvõime või tegema seda mida me teha ei soovi. Jumalaga koos elu on lihtsalt niivõrd palju rikkalikum ja alles hiljem olen mõistnud ka ise, kui palju rohkem mu elul on väärtust ja rõõmu tänu sellele, et olen usaldanud oma elu Jumala kätte. Lõpuks on meil kõigil ees hetk, kus viimased mõtted voodis/kanderaamil lamades on: Jumal, andesta mulle. Tahan kuuluda Sinule ja olla koos Sinuga.( Sellised mõtted olid mul Austraalia haiglas, kus olin ootamas pimesoole operatsiooni ja olin just-just jäämas narkoosi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ärkan või mitte).

Elu on hetk. Kas ma oskan seda hetke õigesti kasutada?

Tahaksin väga proovida...

Love,

A.

Võidavad need, kes usuvad, et nad suudavad võita!

Naudin hetki, kus olen üksi oma mõtetega. Kuna neid hetki on vähe ja toimetamist igal päeval jätkub, siis on need eriti väärtuslikud. Üks hetk on just praegu mulle õnneks taas antud...

Meie pere jaoks on see kevad erilise väärtusega ükskõik missuguse spektri läbi seda vaadata. Lapseootus on imeline aeg, kuid see on kindlasti erinev ning iga naine kogeb ning elab seda läbi omal viisil.
Minu lapseootuse suurim märksõna on: õnnelikkus. Olen õnnelik, olen tänulik ja mitte ainult vahel, vaid enamik aja oma päevast :)

Olen tänulik, et mul on kõik korras. Kõik, mis puudutab mu rasedust, siis võin öelda, et olen Jumala poolt õnnistatud vist heade geenidega oma emalt, aga ka suhtumisega, mis mu vanemad mulle on õpetanud.
Taban end tihti laulusõnu kordamast: "Ma keeldun olemast rahulolematu, kõhkleja"

Paratamatult ise emaks saades, üha enam väärtustan oma vanemate kasvatust, eneseohverdusi, pingutusi ning näen asju hoopis uues valguses.
Naudin seda rahu oma südames, mida tunnen ja keegi ei saa seda minult röövida. Muidugi on meie kõigi eludes võitlusi, mure- ja hirmumõtteid, enesehaletsust ja vahel ka üksildust, kuid see kõik on meie endi kätes, kuidas me nendesse asjadesse suhtume.

Meil on õega juba varsti-varsti pisikesed imed sündimas ning samal ajal on viimased 2 nädalat käinud tihe remont, elumuutused, vahel magamata ööd ja natuke ka stressi.
Minul isiklikult on ka väike hirm sünnituse ees, kuid 29 eluaasta jooksul olen kogenud, kuidas Jumalat usaldades olen saanud kõigest üle. Samuti olukorrad, mis tunduvad segased ja mõistetamatud tol hetkel, omandavad hiljem selguse ja väärtuse ilma milleta ma poleks see, kes ma olen.

Tehke seda, mis teid hirmutab ja hirm kaob kindlasti!

Üheks kõige võimsamaks kontseptsiooniks, mis on kindel ravim eneseusalduse puuduse vastu, on mõte, et Jumal on praegu teiega ja aitab teid.

Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Ro 8.31)

Ma suudan kõik Kristuses, kes mind teeb vägevaks! ( Fi 4.13)

https://www.youtube.com/watch?v=TfiYWaeAcRw

Loen hetkel raamatut, mis minu vastu on palju rääkinud. See räägib kuidas valitseda oma emotsioone ning sellest, kuidas leida tõelist rahu.

Selleks, et vaim oleks rahulik, tuleb ta ääreni rahuga täita. Enne seda tuleb leida neid hetki, et oma vaimu kõigest halvast, negatiivsest tühjendada. Selleks on parim viis jääda vaikseks ja anda oma mõtted ja tunded Jumala kätte.

Vaikus on see, milles saavad alguse suured asjad.

Isegi kui oleme Hendrikuga ülimalt põnevil oma beebikest oodates, oleme jätkanud kõike seda, mida siiani oleme oluliseks pidanud.
Lastekoor Juhhei ja visioon järgmiseks aastaks ei ole, ega kao kuskile. Lapsed tihti küsivad proovis, et kas nüüd kui sul beebi, kas sa siis ei jätkagi meiega?

Ütlesin, et muidugi jätkan :) sellest tuleb väike Juhhei-beebi... Lastekooris on meil olnud hiljuti proovis 30 last ning varsti ootab meid ees Viljandi reis. Vaatame, mis saab :D

Samuti ei jäta me bändi ülistust, muusika tegemist ning koorilaulmist ja palju muid tegemisi.

Jumal ootab meie valmisolekut ja meie igatsust olla Ta lähedal.

Igaljuhul oleme Jansaga juba valmistumas beebide saabumiseks kohe-kohe. Jaanika on natuke lühema sütikuga pommike kui mina, niiet ootame-vaatame. 

Hetkel on minul käimas 33 nädal ja Jaanikal 36 nädal. Juurde olen võtnud täpselt 10 kg ning magusaisu ja jäätise isu on meeletu. Vahel käime Jaanikaga koos Kristiines ja võtame alati kõige suurema pistaatsia jäätise... ja siis hiljem kahetseme natuke. 

Kuna on hetkel meil siin allkorrusel remont siis täna öösel said kaks rasedat kell 4.30 WCs kokku...siit väike õppetund mulle- ei tasu enne magamaminekut nii palju vett juua!

Jaanikal on juba haiglakotike pakitud, mul veel mitte. Proovime kõigepealt Hendrikuga meie beebivoodi kokku panna... 

Love,

A&H&Soonbeebi