Kuna ma vereproovi ja röntgenisse ei jõudnud hommikul, siis läksin kooli ja mõtlesin, et ehk siis hiljem lähen sinna arsti juurde. Arst arvas, et mingi neerukivide põletik ja et ma ei tohiks seni, kuni uuringud on tehtud, midagi süüa peal juur-ja puuviljade ja jooma palju vett.Sel päeval siis üritasingi eriti mitte väga süüa. Pärastlõunase "Chapel"i ajal ekstra palvetati mu pärast ja õhtul ka pärast Powerhouse mu kodugrupi liikmed palvetasid mu pärast.:) Pluss veel paljud inimesed eestis :)
niiii armas teist!!!
Your friends are going to determine your future.
Niisiis- järgmisel hommikul kui ärkasin POLNUD mul enam kõhuvalu, mis tundus lihtsalt ebreaalne. Kuna kui sul 4 päeva on ikka tuntav valu koguaeg paremal pool kõhus, siis lihtsalt ei suutnud seda uskuda ja üritasin ennast väänata igatpidi, et äkki ikka annab tunda :D Aga kadunud see valu oligi..ja
siiani olen söönud täitsa normaalset toitu ja kõik on korras. Ma nüüd ei teagi, et kas peaks igaks juhuks vereanalüüsi ja röntgeni ka tegema, et ikka kindel olla :)) hehee..olen seda nüüd koguaeg edasi lükanud, kuna arst siit umbes 1 h tee kaugusel....võibolla esmaspäeval..Aga PÄRISELT-How awesome is our God. Üle meie mõistuse ja inimvõimete!!
Neljapäeval oli meie bändil " Performance day", kus enamus college`i õpilasi t
uli meid kuulama ja esitasime iga üks ühe loo.Väga lõbus oli kõigil ja kuigi oli väga väga pikk päev, tundsin rõõmu et mul pole kõhuvalu ( vahel võtame isegi seda, et meil hetkel tervisega midagi viga pole iseenesestmõistetavalt ).
See kogu nädal on tegelikult olnud hullumeelselt kiire pluss tervisejama- ja siis mingi hetk oligi selline tunne, et kõik käib üle pea: kool ( kodutööd, jooksvad tunnid, esseed jms) pulmakorraldamine interneti vahendusel ( võib ka vahel päris stressirikas olla :D hehee) Kuigi ma olen lihtsalt nii tänulik ja õnnelik, kuidas siiani kõik superhästi läinud on. Ja
täna -vabal päeval koristasime majakaaslastega KOGU maja ning õhtul Helen üllatas mind nende imeliste pulmakutsetega ( minu väike päkapikust abiline ) Ta lihtsalt vapustavalt suure südamega teinud neid kutseid jms..Uskumatu! Ja mu tuju läks lihtsalt taas üliheaks :))I`m living in a dream- sometimes I just need to keep saying it, other times I`m feeling it.
And we rejoice in the hope of the glory of God.Not only so, but we also rejoice in our sufferings, because we know that suffering produces perseverance, perseverance character, and character, hope. Romans 5: 2
P.S nägin vist esimese pulma õudusunenäo ka ära :
Kätte oli jõudnud see kauaoodatud ja maailma kõige ilusam päev: Hendriku ja Annika pulmapäev. Ja mina olin paanikas- kuna mul ei olnud ikka veel meiki ja soengut :D Päris koomiline tegelt. Ja siis ma üritasin viimasel hetkel kiiresti organiseerida, et kes mulle meiki ja soengut teeb, kuna JUUKSED ju kõige tähtsamad üldse. Lõpuks ikkagi polnud kellelgi juuksuritest vaba hetke ja mu õde pidi mulle meigi ja soengu tegema... Natukese aja pärast läksin siis välja ja esimene ettejuhtuv inimene ütleb, et oota, sulle peab ju meigi ja soengu ka tegema ja mina vastu nutma puhkedes, et eiiiii mul on see juba tehtuuuuud :)) Selline naljaks uni oli..
Selle jutuga mul ongi siin kell juba liiga palju ja homme varakult üles- Saturday- Street teams kell 6.30 üles! Niceee !!
Armastan ja igatsen teid ikka koguaeg. Hoian teid sügaval südames seniks kuni tagasi tulen:
A.
No comments:
Post a Comment