Võibolla.... Täna hommikul ärgates oli pea mõtteid täis. Mõned mõtted olid suured, mõned väiksed, mõned masendavad, mõned kõrgemad kui minu arusaamine. Mida rohkem mõtlesin, seda rohkem mõtteid mul tekkis ja mida rohkem mõtteid mul oli, seda emotsionaalsemaks muutusin...kuni mulle tuli selline mõte.
Võibolla....lihtsalt võibolla...ma ei ole loodud selleks, et ise oma raskustega hakkama saada. Võibolla Sinu õlad on palju sobivamad, et aidata mind mu probleemides, pettumustes, vigades, arusaamatustes.Võibolla Sinu õlad on loodud olema palju suuremad ja tugevamad kindla eesmärgiga. Võibolla oled sa oodanud mu kõrval terve selle aja, pakkudes oma abi, olles valmis kandma seda kõike. Sa vaatad mind, kuidas ma murdun kogu selle raskuse all, silmis kaastunne, tahtes mind aidata, tahtes võtta ja kanda seda kõike oma õlgadel, kuid samas oodates, et ma ise selle sulle üle annaksin. Sa ei suru ennast kunagi peale, kuigi oled nii palju suurem, tugevam ja võimsam. Sinu võimuses on teha mida iganes soovid, ometi austad mu vaba tahet ja ootad, kuni ma Sinu käest abi palun.
Võibolla kui mina näen ainult tänast päeva, näed sina minu homset. Sa näed kuidas sa oled meisterlikult kokku voolinud kõik murtud tükid minu elust üheks ilusaks lauluks, mis on täis lootust ja tõstab mind taas üles.Võibolla kui mina nutan, nutad ka sina ning istud mu kõrval ja pühid ära mu pisarad. Võibolla kui tunnen ennast üksildasena, tunned seda ka Sina, sest nii tihti lihtsalt eemaldun Sinust öeldes endale, et Sa ei ole seal ja keegi ei hooli. Võibolla kui tunnen et olen kõigest tüdinud, hoiad Sina mind õrnalt oma peopesa kumeruse sees. Võibolla kui min
a ei saa kõigest aru, siis Sina saad. Võibolla, lihtsalt võibolla, Sinul on vastus ükskõik mis probleemiga vastakuti seisan ja Sa oled siin koos minuga, et jääda...võibolla, jah...võibolla see oli kõik mida tänaseks vajasin- meelde tuletada, et oled koos minuga.
No comments:
Post a Comment