There`s no place I could go Your love won`t find me

15.juuni hommik.
Istun köögis.Üksi. Kell on 8.30 ja saatsin just oma leedu pere bussile. 5 imelist ja ka kõige kiiremat päeva minu elus.                        Juhhei Festival 2015 on läbi....
Istun ja mõtlen, mida ma tegema peaks? Ei oska justkui lihtsalt istuda ja olla.
https://www.youtube.com/watch?v=qv3-TDdD1pM

Jaanuar 2015 küsisid soomlased, kas ma ei tahaks korraldada Juhhei Festivali eestis. Ütlesin alguses ära- kahjuks sel aastal vist ei saa-magister, töö jms.
Paar päeva hiljem tuli südamesse tunne, et miks mitte tegutseda kohe.Miks elada tulevikus "võibolla järgmine aasta". Ütlesin jah- me teeme seda. Soomlased ütlesid, et see ei ole kerge- sul peab olema meeskond ja väga hea meeskond, et sellist asja teha. Olin nõus.
Siiani ei mõistnud kogu selle projekti suurust...ja usun, et ei mõista seda siiani. Kuid,  ma olin valmis riskima ja andma endast kõik.

Selleks, et milleski edu saavutada, pead sa olema valmis täielikult põruma. Mitte kahtlema, hoogu võtma ja arutama selle üle, kas hüpata tundmatusse, vaid lihtsalt hüppama - kõigest lahti laskma. Läbima selle punkti, kust enam tagasiteed ei ole....

Ma lisaksin siia, et selle hetkeni mil tahame hoida kontrolli enda käes, ei saa Jumal meid täielikult kätte. Ja Tema plaan meie eludes ei saa toimuda, enne kui oleme valmis loobuma kõigest.

Ja millest me siis loobume? Tegelikult kõigest halvast, mis meid takistab. Ja mida me vastu saame?
Tingimusteta armastuse! Ainus, mida Jumal tahab meile anda- on oma armastus. See on midagi mida me pole ära teeninud, me pole selleks midagi omalt poolt teinud. Ja tihti on seda raske mõista... kuid nii see on.

Juhhei Festivali saatsid imed- väikesed ja suured...

1. Tellides kaelakaarte 210 inimesele, unustasin täielikult tellida 210 kaelapaela ( kollast). Ning mehelt, kellelt tellisin juhhei festivali riidest kotid- küsisin kas tal oleks ka müügil kollaseid kaelapaelu. Selle peale ütles mees, et kahjuks nii hilja reageerides, ei ole ühelgi firmal neid laos nii palju. Neid tuleb tellida!! Hetk hiljem järele mõeldes, ütles ta et oota, võibolla mul laos on neid, kuid need on halli värvi. Lattu minnes selgus, et need olid siiski kollased. Ime :)

2. Poolteist kuud enne Festivali rääkisin Jaane Lennuga, paludes tal tulla helindama meie festivali galakontserti Vabaduse Väljakul. Selgitades talle asjaolusid küsis Jaane, et kas ma olen mõelnud kui vihma sajab ning ta ütles, et tema oma tehnikat nii lageda taeva alla küll üles ei tahaks panna. Ütlesin talle, et sellel päeval vihma ei saja. Ta vaatas mind suurte silmadega- kuid uskus neid sõnu..sest ta ütles oma jah sõna.  Laupäeval, 13. juunil oli selle kevade kõige soojem ja päikesepaistelisem ilm. Ime :)

Estonia, Lithuania, Finland

3.  Kõik need 3 päeva, mil meie Festival toimus, meil oli igal päeval planeeritud välikontserte vabas õhus ka Tallinna kesklinnas ja mujal. Neist ühelgi päeval ei sadanud vihma. Ime :) 

4. Rongkäigu ajal lasi Jaanika muusikat riksal( 3 rattaga jalgrattas) aku pealt ning üks juhe ei püsinud kõlari sees. Jaanika palvetas ja 5 min hiljem ei tulnud juhe kordagi välja ning püsis paigal kuni rongkäigu lõpuni. Meie tellitud riksajuht, kes ei teadnud festivalist midagi ütles: "See on olnud siiani kõige ägedam tööpakkumine üldse ja ta oli vaimustuses meie rongkäigust ja festivalist ning sõidutas hiljem meie laululapsi niisama mööda Vabaduse Väljakut ringi. Ime :)

5. Festivali köögimeeskond Kristela, Igrit ja Anneli  tunnistati KÕIGI festivalil osalenute poolt MAAILMA PARIMATEKS kokkadeks. Ning see toit maitses lausa liiga hästi- meile jäi mulje nagu lapsed oleks olnud 2 nädalat enne festivali näljas. Portsjoneid võeti lausa 3 per person. Ja kui sadamas soomlastega hüvasti jätsin ja nad ikka veel toitlustust kiitsid, ütlesin neile, et meie kokad ei taha selle eest raha ja see on asi, mida nemad teevad armastusega Jumalale- märkasin pisaraid soomlaste silmis. See liigutas neid väga. Jumala armastuse selline väljendus- Ime :)

6. Eestlased avasid oma kodud 88 leedukale. Pakkusid neile oma parimat, toitu, peavarju, transporti kõik need 5 päeva. Sealhulgas oli peresid, kellel on kodus endal 2-3 väikest last. Oli emasid, kes osalesid festivalil oma mitme väikese lapsega ja ikka olid valmis kõigega aitama mis vaja. Imeline inimene Mirjam- kes pühendunult oli valmis vastu võtma oma koju kuni 10 välismaalast sealjuures korraldades kõike seda majutust nii suure südamega.  Ime :)

7. Tallinna erinevad kogudused tegid koostööd ning avasid oma uksed, oma tehnika oma võimalused. Ühtsuses peitub jõud ja maailm näeb, et meie usk väljendub armastuses üksteise vastu. Ime :) Pühapäeval laulsid meie 150 last Tallinna 6 erinevas koguduses. 
8. Timo Lige õhtu. VÕIMAS!! Ime :)
9. Laste tunnistused, igatsused ja laste rõõm ja sära, mis nende silmist viimastel päevadel peegeldus. Ime :)
10. Minu enda perekonna panus- KOGU mu perekond oli 100 % panustamas!! Jaanika- minu parem käsi tegi kõike. Alates kartulite koorimisest mitu tundi, koristamise, aku muretsemise, transpordi kuni akende pesemiseni hilisõhtuni. Maarja oli samuti abiks nii köögis kui ka Vabaduse Väljakul. Mailis, kes küpsetas 5 tundi muffineid 210 inimesele ja abistas samuti köögis. Meie enda mehed, kes panid mitu päeva järjest üles kontserditele tehnikat ja siis hiljem jälle kokku. Minu Hendrik, kes kogu selle festivali korraldamise aja ja ka festivali aja on olnud NIIIIIIIIIII toetav, hoolitsev ja abivalmis, aga ka ülimalt leplik ja kannatlik. See festivali aeg on õpetanud mind teda veel rohkem armastama. Minu vanemad, kes on andnud endast 100 % ükskõik mis valdkonnas ning teinud seda kõike suurima pühendumise ja armastusega. Minu mehe vanemad, kes on olnud samuti 100 % panustamas ja pakkumas ideid ja mõtteid. 

11. Meie majja saabus ööbima 25 aastane Ruta, kellega koos öötundideni rääkisime Jumalast, jagasime oma elu ja meie vestlused olid nii ülesehitavad ja julgustavad. Heart to heart talk..

Kogu festivali aja oli tema see, kes minuga öötundidel aitas järgmist päeva ettevalmistada ja tema mõtted olid superhead ja vajalikud. Täielik juhtimine, sest juba festivali esimesest tunnist me saime väga headeks sõpradeks ja siis hiljem selgus, et ta oligi majutatud minu majja. Ime :)
Neid imesid on kindlasti 1000 veel....

Olen nii tänulik Jumalale! Iga inimene vajab armastust. Olen tänulik, et selle Festivali kaudu, oleme kogenud nii võimsalt taaskord Tema armastust ja saanud seda ka teistele rääkida!

Need imed jätkuvad kindlasti meie kõigi eludes iga päev! 
Valgus võidab!

NEXT YEAR BRAZIL!! ;) WHO WILL GO? 
Annika

Naer ja pisarad

Eile lõpetasid minu armsad Lepatriinud lasteaia, et minna sügisel kooli!

Koos alustasime oma teed aastal 2011- samal aastal kui ma abiellusin ja tulin tagasi Austraaliast.
Mäletan, et hakkasin neid lapsi kohe väga armastama!
Nüüd- on kätte jõudnud aeg nendega hüvasti jätta. See on raskem, kui ma arvasin.
Kasvasime me ju koos, õppisime koos. Vahel kaotasime pea liigses mänguhoos- need on mu laulu sõnad.
Viimased kuud olen neid vaadanud hoopis teise pilguga. Uhkusepilk silmades ja ka väike rõõmuhelk, et neist on saanud südamlikud ja hoolivad lapsed. Olen proovinud nende 4 aasta jooksul anda neile edasi:
Hoolimist
Julgust seista selle eest mis on õige
Üksteise märkamist
Üksteise julgustamist
Kannatlikkust ja visadust
Positiivsust ja rõõmu väikestest asjadest
Nüüd jääb vaid loota, et nende tulevases elus on ehk mõni hetk, kus need alustõed leiavad rakendust ja toovad kaasa palju head.

Igal lõpupeol on ka õpetajate sõnavõtt omal kohal. Kuna mina pole suurem kõnenaine, siis otsustasin oma lepatriinudele laulu kirjutada :) 
Minu paariline õpetaja Dagmar, kellel on väga pikk õpetajakogemus, ütles, et ühelgi peol pole ta näinud, et lapsed ise nutaks. See oli lihtsalt nii südantliigutav kuidas lapsed tulid nuttes kallistama- sel hetkel jõudis selle laulu sisu" Lase mu käest lahti kallis õpetaja" neile kohale. Ja ka  mulle.

Nüüd täna hommikul imetledes neid kingitusi ja lauatäit lilli. Olin tõesti õnnistatud nii vahvate laste ja lastevanematega! See oli aeg elus, mida pean igavesti kalliks.

Need hetked, kui lapsed tulevad nuttes kallistama ja ütlema: " Me tuleme sind kindlasti vaatama", " Ma ei taha kooli minna, kui sina meie õpetajaks ei tule!", "Kas sa oled siin lasteaias siis ka õpetaja kui minu lapsed tulevad siia?" , "Sa oled mulle nii kallis" jne.
Minu esimene lend!

Jään sind igatsema, mu armas Lepatriinu! 

Taaskord on hinges rõõm ja kurbus koos...