Naer ja pisarad

Eile lõpetasid minu armsad Lepatriinud lasteaia, et minna sügisel kooli!

Koos alustasime oma teed aastal 2011- samal aastal kui ma abiellusin ja tulin tagasi Austraaliast.
Mäletan, et hakkasin neid lapsi kohe väga armastama!
Nüüd- on kätte jõudnud aeg nendega hüvasti jätta. See on raskem, kui ma arvasin.
Kasvasime me ju koos, õppisime koos. Vahel kaotasime pea liigses mänguhoos- need on mu laulu sõnad.
Viimased kuud olen neid vaadanud hoopis teise pilguga. Uhkusepilk silmades ja ka väike rõõmuhelk, et neist on saanud südamlikud ja hoolivad lapsed. Olen proovinud nende 4 aasta jooksul anda neile edasi:
Hoolimist
Julgust seista selle eest mis on õige
Üksteise märkamist
Üksteise julgustamist
Kannatlikkust ja visadust
Positiivsust ja rõõmu väikestest asjadest
Nüüd jääb vaid loota, et nende tulevases elus on ehk mõni hetk, kus need alustõed leiavad rakendust ja toovad kaasa palju head.

Igal lõpupeol on ka õpetajate sõnavõtt omal kohal. Kuna mina pole suurem kõnenaine, siis otsustasin oma lepatriinudele laulu kirjutada :) 
Minu paariline õpetaja Dagmar, kellel on väga pikk õpetajakogemus, ütles, et ühelgi peol pole ta näinud, et lapsed ise nutaks. See oli lihtsalt nii südantliigutav kuidas lapsed tulid nuttes kallistama- sel hetkel jõudis selle laulu sisu" Lase mu käest lahti kallis õpetaja" neile kohale. Ja ka  mulle.

Nüüd täna hommikul imetledes neid kingitusi ja lauatäit lilli. Olin tõesti õnnistatud nii vahvate laste ja lastevanematega! See oli aeg elus, mida pean igavesti kalliks.

Need hetked, kui lapsed tulevad nuttes kallistama ja ütlema: " Me tuleme sind kindlasti vaatama", " Ma ei taha kooli minna, kui sina meie õpetajaks ei tule!", "Kas sa oled siin lasteaias siis ka õpetaja kui minu lapsed tulevad siia?" , "Sa oled mulle nii kallis" jne.
Minu esimene lend!

Jään sind igatsema, mu armas Lepatriinu! 

Taaskord on hinges rõõm ja kurbus koos...