Kui jalutasin sünnitusmajast mööda...

Jalutasin eile koera ja beebiga mööda meie armsast Pelgulinna sünnitusmajast. Iga kord kui sellest majast möödun, piilun ega esimesel korrusel sünnitustubades tuled ei põle. Üks tuli põles ning mõtlesin, et keegi on just praegu tegemas läbi seda, milleks ükski asi sind otseselt ette ei valmista- andmas elu :)

Taas justkui elasin läbi kõike seda, mis minuga toimus seal samas nr. 7 sünnitustoas. Mulle meeldib jalutades igasugustest asjadest mõelda, palvetada ja Jumalaga rääkida- see on niivõrd kallis aeg. Eile tulid südamesse huvitavad paralleelid, mille otsustasin ka üles kirjutada.

Kujutlesin taas, kuidas olen selles ruumis ootamas tuhude saatel, mis saab edasi. Kõik on uus ja ei oska midagi ette aimata, kuidas ja mis edasi? Tuhud on väljakannatamatud ning iga tuhude vahe mõtlen, et nüüd puhkan- kuid pikali olles on järgmine tuhuhoog seevastu hoopis valusam. Otsustasin seista, nagu olin seda teinud juba ligemale 4 tundi. Mõtlesin, et kui juba praegu on nii hull, mis saab edasi? Läbisin väga valuliku 10,5 tundi kokku kestnud sünnituse, millest 1,5 tundi kestsid pressid( iga kord jäi justkui viimasest jõust ja pingutusest puudu). Oli hetki, kus mõtlesin, et ma tõesti ei jaksa enam. Olen andnud endast kõik, kas sellest tõesti ei piisa? Sel hetkel oli mulle suurimaks toeks ARMASTUS- mu abikaasa! Ta ütles: „Annika, sa suudad seda!”

Keegi uskus minusse. Olin nõus veel pingutama- nii palju kui vaja endast andma, KÕIK andma, et pisike ime võiks sündida.

Kogu selle protsessi käigus ei mõelnud kordagi, et mida ma pean küll läbi elama või et minuga võiks midagi juhtuda. Ei muretsenud enda pärast, pigem kartsin just et mida aeg edasi, seda ohtlikum on see kõik beebile. Jah, enne sünnitusmajja minekut, mõtlesin küll kui tore oleks kogu see sünnitusprotsess vahele jätta ja juba beebit kätel hoida. Kuid hiljem sünnitades, lihtsalt teed mis vaja ja kõik.

Alles hiljem järgmisel päeval märkasin, kui valusad mu käed olid vanniäärte pigistamisest ja kael oli meeletult kange. Tol hetkel aga ei tajunud neid asju üldse nii.

Nüüd kõigele sellele mõeldes, tulid südamesse mõtted armastusest, Jeesuse armastusest.

Kui juba meie inimeste vaheline armastus on võimeline sellisteks ohverdusteks, siis kui palju rohkem on Jeesus meid armastanud? Ka Tema palus isalt, et kui on võimalik siis palun lase sel kannatusel mööduda. Kuid ma ei usu, et ta ristil olles kordagi kahetses, et Ta ennast meie eest ohverdas. Ma ei usu, et Ta kordagi sel hetkel enda peale mõtles- ta ütles pigem neile, kes teda sel hetkel pilkasid ja kiusasid: „Isa anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.” Ja Tema ohverdas oma elu, et meie saaksime läbi Tema leida tee Jumalani. Milline ohverdus surra teise eest. Mõtlesin, kas ma oleksin teinud sama?

Ta oli valmis andma endast KÕIK, et armastus võiks sündida. Et Jumala armastus võiks leida tee meieni ja et meil oleks võimalus. Kõike seda natukenegi mõistes- milline armastus....

Ja veel enam: ta ootab. Iga päev, pärast kõike seda mida ta tegi. Ta ootab, et me mõistaksime lõpuks kui väga Ta meid armastab. Ta ei suru ennast kellelegi peale, see on meie enda otsus iga päev, kas me vastame Ta kutsele. Kutsele, mis on täis sellist ohverdust, või me valime oma aja, oma elu, oma ajaveetmise, oma kiirustamise, oma väsimuse.

Emana kogen nii tihti sellist armastuse võrdpilti. Mu väike laps tahab hirmsasti maailma avastada ja puudutada asju, mis võivad talle haiget teha. Tahab ronida sinna, kust ta võib kukkuda. Minu ülesanne on teda kaitsta ja teda hoida, sest ta veel ei tea, mis on õige ja mis võib talle kahju teha.

Samamoodi meie eludes on Jumalaga. Me nii tihti teame ise, mida teha tahame ja kuhu minna, kuid kas see kõik on meie jaoks õige ja vajalik? Jumal on andnud meile vaba tahte- kuid parim tahe siin elus on elada koos Temaga, sest Ta nii väga tahab meid juhtida ja hoida armastuses. Me oleme justkui need väikesed lapsed- tihti põikpäised ja juba enesekindlad ise teadma, mida teha. Kuid Jumal ootab- tule ja usalda minu plaani.

See ei tähenda, et me peaksime kaotama mõtlemisvõime või tegema seda mida me teha ei soovi. Jumalaga koos elu on lihtsalt niivõrd palju rikkalikum ja alles hiljem olen mõistnud ka ise, kui palju rohkem mu elul on väärtust ja rõõmu tänu sellele, et olen usaldanud oma elu Jumala kätte. Lõpuks on meil kõigil ees hetk, kus viimased mõtted voodis/kanderaamil lamades on: Jumal, andesta mulle. Tahan kuuluda Sinule ja olla koos Sinuga.( Sellised mõtted olid mul Austraalia haiglas, kus olin ootamas pimesoole operatsiooni ja olin just-just jäämas narkoosi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ärkan või mitte).

Elu on hetk. Kas ma oskan seda hetke õigesti kasutada?

Tahaksin väga proovida...

Love,

A.