Ma igaks juhuks valvan sind veel.....

Viimane nädal on olnud kahe lapse emana üpris väsitav. Me kõik teame neid hetki, kui meie armas laps haigestub või temaga midagi juhtub- see periood on üks raskemaid üldse, sest paratamatult tunneme vastutust ning suurimat armastust just nende pisikeste vastu, kes meie kätte usaldatud on.
Sel nädalal haigestus meie ühe aastane armas Bennu, kellel arstide sõnul oli mädane angiin. Haigus kulmineerus öödega, kus mõlemad nutsime- palaviku alandamine ja tugevad nutuhood Bennul, minu teadmatus, kuidas teda veelgi enam aidata, abituse tunne.
Emana teed kõik selleks, et sinu laps ennast hästi/paremini tunneks. Oli haiguse teine öö ning õnneks olime peale saanud talle antibiootikumiravi, mis pidi üsna kiirelt mõjuma. Siiski ei kujutanud ma sellist ööd ette, kus mu pisike poja pea, et terve öö kahinal (korinal) hingas, kohati justkui hingata ei saanudki ning ühel hetkel ärkasin keset ööd minu käsi vastu kohe väga väga tulikuuma lapse keha- tema palavik võis olla tol hetkel kindlasti 39-40 vahel. (Üldine keskmine oli 38,5).
Koheselt eemaldasin riided, mähkme, andsin palavikualandajat ning proovisin ise taaskord mitte nutta. Magama jääda ei julgenud, arvates, et kui ärkan siis mu laps enam ei hinga....Seega oli mu mõte: "Ma igaks juhuks valvan sind veel"
Kui väga soovisin tol hetkel, nähes last sellises seisus teda süles hoides- kui ma vaid saaks kuidagi su valu leevendada?Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest? Vaatasin teda ja mõtlesin, et ei saa ju uinuda: " Ma igaks juhuks ootan siin veel" vähemalt nii kaua, kuni palavik taandub.....
Selles hetkes olles ja oma pisikest poja süles hoides, kangastus minu silme ette võrdpilt Jumala armastusest meie vastu.
Milline on Jumala armastus? Kas ta tõesti armastab meid?
Kogesin võrdpilti just sellest, kuidas Jumal mõtles meie peale, nähes meid meie valudes, nähes meid tegemas valesid otsuseid, nähes meie raskusi ja suutmatust ise olukordadega toime tulla.
Jumal võis tunda midagi sarnast nähes meid: Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest?

 Tema armastus meie vastu oli nii suur, et ta saatis siia maailma oma poja Jeesuse, kes kandis ära meie valud, meie vead, meie eksimused- et me saaksime Jumala armastusele lähemale, Tema täiuslikkusele ja Tema plaanile meie elus veel lähemale. Tema on omalt poolt selleks teinud kõik- ülejäänu on sinu ja minu otsustada, kas me soovime seda või mitte.

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid, et tal oleks igavene elu." Johannese 3:16

Jah, me elust ei ole kadunud võibolla kõik haigused, probleemid ja mõni küsib, et kuidas ma saan seda uskuda, kui mu oma poeg on sellises seisus?
Me elame maailmas, mis on täis halba, kurjust, valesid, haigust. 
Aga tänu Jumalale, et ma kogen selles maailmas juba tema nii suurt armastust ja juhtimist ka sel samal öösel, kus minu perekond, sõbrad, tuttavad, meie kogudus meie armsa Bennu pärast palvetasid.
Tänu Jumalale, et läbi reaalselt kogetava rahu, mida ainult Tema saab anda, olen ma võimeline läbi minema ükskõik millistest raskustest, ka oma elu kõige pimedamal hetkel.
Tänu Jumalale, et nendest raskustest ma võin koos Temaga tulla välja võitjana.
Jumala armastus, ohverdades oma Poja Jeesuse meie kõigi eest oli täiuslik armastus, mida meil on võibolla keeruline ja lausa uskumatu lõpuni mõista. Inimlik armastus eksib ja eksib taas. Nii nagu on olemas hea, on olemas halb. Usaldades oma elu Jumala hoolde, õpin iga päev, et minu armastus ja igapäevane käitumine on kaugel täiuslikkusest, kuid läbi nende õppetundide ja Jumala armastuse on see üks suur seiklus, kus kartma ei pea. Sest täiuslik armastus ajab kartuse välja :)

Olles lapsevanem ja ema, olen taaskord läbi selle öö kogenud, milline üks armastuse suurus ja sügavus olla võib. Valmis ohverdama kõik, andestama kõik, lootma kõik. 

Seda tegi ka Jumal...ohverdades kõik, et sirutada veel enam sinu ja minu poole.
Mida ta soovib?
Ta soovib meid armastada ja juhtida meie elu nii, et see poleks ühel hetkel tagasi vaadates lihtsalt mööda läinud, vaid et sel oleks MÕTE.

Ta soovib: "Ma igaks juhuks valvan sind veel", " ma igaks juhuks ootan siin veel"

Reaalsus

Kirjutatud aasta tagasi....
Me elame maailmas, kus meil on võimalus jätta endast, oma perest, oma lastest ideaalilähedane mulje.
Hiljuti hakkasin analüüsima- milliseid pilte postitan internetiavarustesse? Ikka neid hetki, mille üle olen uhke...hetki, mis on ilusad. Hetked, mis on täis uut ja huvitavat. Hetki, kus tunnen maailma suurimat armastust oma abikaasa, lapse ja koera üle.
Mis saab nendest hetkedest, kus olen kurb, vihane ja pahane ning tunnen, et enam ei jaksa? Neid pole mõtet postitada- sest ma ei soovi haletsust. Ma ei soovi, et inimesed mulle kaasa tunneksid.
Ma soovin, et inimesed mulle kaasa elaksid.
Siis mõistsin, et ma soovin kõike näha positiivses võtmes ning olla tänulik rohkem positiivse üle ja tunnustada/ märgata rohkem häid hetki ja asju oma elus.

KUID, see minu soov võib pahatihti jätta mulje, et mu elu ongi ainult ilusilus lilleline perekonnaelu.
Ärge saage valesti aru.
Mul on super abikaasa, imearmas laps ja nunnu koer. Elu ongi imeline! Ma olen super tänulik!!
Aga samas tunnen end nii tihti läbikukkununa kõikides nendes valdkondades.

Vahel mõtlen, et Hendrikul ei läinud siiski abikaasa valikuga vist nii hästi. Ma pole selline kodune toimetaja, kellel kodu alati 100% korras ja mitu korda päevas soe toit laual. Isegi nüüd, kui meil peres väike laps. Normaalsed emad hakkavad elamist koristama või süüa tegema, kui beebi on magama pandud. Mina aga hakkan asju ajama. Saadan kirju ( palju-palju), organiseerin reise ja toimetan. Jah, olen uhke kui vahel tuleb koristamiskihk peale ja siis saan kodu ka lõpuks (korraks) täitsa puhtaks. Enamjaolt juhtub see ikka enne külaliste tulekut.
Arvasin, et see minu nö 100 asjaga tegelemine lahtub pärast lapse tulekut ning jään koduseks emmeks. Vist mitte! Ma lihtsalt ei oska kodus olla.
Selle kõige juures on kõige armsam tegelikult hoopis see, et Hendrik on täiesti okei selle kõigega. Ta ei nurise ja ei tee etteheiteid.Vastupidi! Ta toetab mu tegemisi. Ta on mu vaikiv taustajõud, kes tangib auto enne lastekoori Soome reisi ära ning hiljem pärast reisi koristab sassis autot ja teeb mulle õhtusöögi...

Mu ilus abikaasa

Siis mõtlen, et võibolla pole ma ka hea ema oma pojale, kes sellise ruttava ema otsa sattus. Meie pisike poja on harjunud vist rohkem matkavoodis magama kui oma enda päris voodis. Siis jälle aga kui ta naeratab ja enamjaolt superheas tujus on- olen tänulik, et oleme endale sellise lepliku poisi saanud :)
Eile jalutades mõtlesin meie abielule Hendrikuga. Nii lahe, et võin ausalt öelda, et JAH, me pole küll enam armunud, kuid armastus tema vastu kasvab koguaeg. Oleme nüüdseks abielus olnud 6 aastast, tuttavaks saime siis kui olin 16-aastane. Meil on päris palju asju, milles me pole üldse ühel arvamusel. Meil on vahest erinevad toidueelistused jne, kuid ma siiski saan täie veendumusega öelda, et armastan Teda lihtsalt NIIIIIIIII palju!!!Miks?
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta meie poega süles hoiab ja millise pilguga ta teda vaatab,
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta teeb tööd, ka vahel liiga palju, et meil oleks kõik mis vaja.
Mu süda sulab, kui meil on hetki, kus jutustame sügavatest teemadest, lapsepõlvest, perekonnast, tulevikuplaanidest, unistustest.
Reaalsus on elu koos võitlustega iga päev. Aga ma otsustan nendest võitlustest väljuda võitjana.