Reaalsus

Kirjutatud aasta tagasi....
Me elame maailmas, kus meil on võimalus jätta endast, oma perest, oma lastest ideaalilähedane mulje.
Hiljuti hakkasin analüüsima- milliseid pilte postitan internetiavarustesse? Ikka neid hetki, mille üle olen uhke...hetki, mis on ilusad. Hetked, mis on täis uut ja huvitavat. Hetki, kus tunnen maailma suurimat armastust oma abikaasa, lapse ja koera üle.
Mis saab nendest hetkedest, kus olen kurb, vihane ja pahane ning tunnen, et enam ei jaksa? Neid pole mõtet postitada- sest ma ei soovi haletsust. Ma ei soovi, et inimesed mulle kaasa tunneksid.
Ma soovin, et inimesed mulle kaasa elaksid.
Siis mõistsin, et ma soovin kõike näha positiivses võtmes ning olla tänulik rohkem positiivse üle ja tunnustada/ märgata rohkem häid hetki ja asju oma elus.

KUID, see minu soov võib pahatihti jätta mulje, et mu elu ongi ainult ilusilus lilleline perekonnaelu.
Ärge saage valesti aru.
Mul on super abikaasa, imearmas laps ja nunnu koer. Elu ongi imeline! Ma olen super tänulik!!
Aga samas tunnen end nii tihti läbikukkununa kõikides nendes valdkondades.

Vahel mõtlen, et Hendrikul ei läinud siiski abikaasa valikuga vist nii hästi. Ma pole selline kodune toimetaja, kellel kodu alati 100% korras ja mitu korda päevas soe toit laual. Isegi nüüd, kui meil peres väike laps. Normaalsed emad hakkavad elamist koristama või süüa tegema, kui beebi on magama pandud. Mina aga hakkan asju ajama. Saadan kirju ( palju-palju), organiseerin reise ja toimetan. Jah, olen uhke kui vahel tuleb koristamiskihk peale ja siis saan kodu ka lõpuks (korraks) täitsa puhtaks. Enamjaolt juhtub see ikka enne külaliste tulekut.
Arvasin, et see minu nö 100 asjaga tegelemine lahtub pärast lapse tulekut ning jään koduseks emmeks. Vist mitte! Ma lihtsalt ei oska kodus olla.
Selle kõige juures on kõige armsam tegelikult hoopis see, et Hendrik on täiesti okei selle kõigega. Ta ei nurise ja ei tee etteheiteid.Vastupidi! Ta toetab mu tegemisi. Ta on mu vaikiv taustajõud, kes tangib auto enne lastekoori Soome reisi ära ning hiljem pärast reisi koristab sassis autot ja teeb mulle õhtusöögi...

Mu ilus abikaasa

Siis mõtlen, et võibolla pole ma ka hea ema oma pojale, kes sellise ruttava ema otsa sattus. Meie pisike poja on harjunud vist rohkem matkavoodis magama kui oma enda päris voodis. Siis jälle aga kui ta naeratab ja enamjaolt superheas tujus on- olen tänulik, et oleme endale sellise lepliku poisi saanud :)
Eile jalutades mõtlesin meie abielule Hendrikuga. Nii lahe, et võin ausalt öelda, et JAH, me pole küll enam armunud, kuid armastus tema vastu kasvab koguaeg. Oleme nüüdseks abielus olnud 6 aastast, tuttavaks saime siis kui olin 16-aastane. Meil on päris palju asju, milles me pole üldse ühel arvamusel. Meil on vahest erinevad toidueelistused jne, kuid ma siiski saan täie veendumusega öelda, et armastan Teda lihtsalt NIIIIIIIII palju!!!Miks?
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta meie poega süles hoiab ja millise pilguga ta teda vaatab,
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta teeb tööd, ka vahel liiga palju, et meil oleks kõik mis vaja.
Mu süda sulab, kui meil on hetki, kus jutustame sügavatest teemadest, lapsepõlvest, perekonnast, tulevikuplaanidest, unistustest.
Reaalsus on elu koos võitlustega iga päev. Aga ma otsustan nendest võitlustest väljuda võitjana.