You'll never know that God is all you need until God is all you've got!

Kes luges raamatut, kes kais matkamas, mina istusin terve nadalavahetuse haiglas :)
Yritan siis oma seiklustest lahemalt raakida, vabandan, et pole tapitahti, kuna mu arvuti otsustas endale viiruse saada ja ma toesti loodan, et Jonathan, kes tana tuleb, teeb selle korda.
Maletate kui raakisin, et valu kadus ara, motlesin et loplikult- aga vist siiski mitte.... Koik algas reede oosel, kui tundsin taas meeletut valu kohus ja alguses oli vaga kylm ning hiljem palav. Teadsin, et mul on palavik ja ei saanud terve oo magada. Motted randasid igal voimalikul moel ja isegi nii kaugele, et mis siis kui see ongi pimesool ja see peaks praegu lohkema. Mnjah. Niisiis oli aega moelda terve oo ja lopuks kui hommik katte joudis ja aratuskell helises olin oma peas plaani valmis moelnud, et lahen siiski kooli ( Street teams) ja parast seda ehk keegi viskab mu arsti juurde ara. Vannituppa joudes Jacinda ytles, et appikene sa oled naost nii punane ja ytles, et mul on palavik ning kooli ma nyyd kyll ei tohiks minna. Yritasin arstile helistada ja kysida, et mis ma tegema peaks, kuid sealt oeldi, et alles esmaspaeval saan rontgenisse minna. Koik teised olid kooli lainud ja nii ma siis istusin suures toas ja motlesin, et mis ma teen. Raakisin samal ajal Hendrikuga msnis ja ta ytles, et kui juba palavik on, siis see on kindlasti pimesool ja ma PEAN endale kiirabi kutsuma. Ise poleks endale elusees mitte mingil juhul kiirabi kutsunud muidugi ja eelnevalt uurisin kui palju see maksab. ( kui sa kindlustatud pole siis void yhe kiirabi soidu eest valja kaia 700 dollarit). Onneks mul oli Overseas Health Cover kaart, mis selle katma pidi ja niisiis kutsusin endale elus esimest korda ISE kiirabi. Parast konet istusin diivanile ja hakkasin lihtsalt nutma- ootasin, mis edasi saab.. Akki tuli Damaris ( yks majakaaslane) mu juurde ja kysis, et mis mul viga. Ytlesin, et kutsusin endale just kiirabi ja ta oli vaga mures ning ytles, et ei lahe kooli, et tuleb minuga kaasa. See tegi mu tuju kohe palju paremaks ja jaime koos kiirabi ootama.

Umbes 15 min hiljem tulid 2 meest ja kysisid, et mis mul viga on, kui kaua jms. Ytlesid, et ega nad palju minu heaks teha ei saa ja mul on kaks voimalust- kas minna nendega koos haiglasse voi oodata kui esmaspaeval rontgenisse saan. Motlesin tykk aega, kuna ei teadnud, et kui see akki nii pakiline asi pole ja ise tahan kiirabiga haiglasse minna, et akki pean siiski ise maksma selle eest jms. Oeh.. otsustasin siiski, et lahen haiglasse ja nad ytlesid, et okei, et tundub, et oled vist paris mures :D MUIDUGI oliiiiiin.... Haiglasse joudes ootasime ooteruumis umbes 20 min ( kuulsin, et mul pidi vaga vedama, kuna paljud ytlesid, et nemad ootasid - 10 tundi kiirabiosakonnas) Paris karm... siis kutsuti meid sisse ja yks arst katsus mu kohtu ning kysis kysimusi: a la , et ega ma rase pole jms. Parast ta lahkumist ootasime taas, et teada saada, mis minust saab. Tuli yks ode ja ytles, et nad panevad mu haiglasse ja teevad moned testid, et kindlaks teha mis minul oieti viga on. Jargnev parastlouna oli tais vereanalyyse, igast proovidevotmist ja olin tilguti all ning kanyyli kaudu systiti mulle ka antibiootikumi verre. Minu juures kais 10 arsti iga natukese aja parast, katsus kohtu, kysis samu kysimusi ja siis lahkus. Olin segaduses... Lopuks tuli yks arst ja ytles, et mul on uriinipoletik, et selleparast olen saanud ka antibiootikumi ( uriiniproov ja vereanalyys vist pidi naitama seda). Motlesin, et okei, vaga hea- vahemalt siis ravivad ja saan terveks. Veel umbes 4 h parast tuli yks ode ja ytles, et voin nyyd koju minna kui soovin, et nad annavad mulle antibiootikume koju kaasa ja kui midagi peaks hullemaks minema, siis voin tagasi tulla. Ytlesin, et mul pole valu ikka ara lainud paremalt poolt ja tundsin ennast juba imelikult, et pean ennast kogu aeg peale sundima, et OLEN IKKA HAIGE :D Tulid veel moned arstid, katsusid kohtu ja ytlesid, et sa void muidu siia ka jaada veel yheks ooks igaks juhuks kui soovid ja Jacinda, kes oli koguaeg mu korval, ytles ka, et ma peaksin jaama.Vahepeal kaisid mul kylas Marilin, Kristyn, kes toid mulle vett ja olid vaga mures. Koige selle keskel tundsin ikka sama valu oma paremal pool kohus ja motlesin, et akki kujutan seda endale juba ette. Kuna mu palavik hakkas tousma, otsustati, et jaan haiglasse. Palavik tousis 39, 4 ja nad yritasid seda terve ohtu alla saada systides panadoli veenikaudu verre. Yks ode, kes oli hasti hoolitsev pani mulle isegi marjad ratikud kaelale ja otsaette jms. Vahepeal tulid mulle kylla Nick, Daniel ja Brennan ning palvetasid mu eest ja olid toeks. Just natuke enne kui nad ara hakkasid minema oksendasin, mis oli eriti piinlik.. Mnjah.. Ode ytles, et see on loomulik keha reaktsioon, mis yritab palavikuga voidelda. Jargnev oo oli pikk- madalaim palavik oli 38, 4 ja kuna mul oli kanyyl, siis see hakkas iga 15 min tagant piiksuma ja pidin oe kutsuma. Raakimata mitmetest tualetikylastustest ( kuna pidin ennast stepslist lahti yhendama jms) Polnud muide 2 paeva midagi soonud, peale selle vedeliku, mis tilgutist tuli.

All our failure
And all our fear
God our love
He has overcome
All our heartache
And all our pain
God our healer
He has overcome

Jargneval hommikul tuli yks arst mu juurde ja ytles, et tana me sulle siiski loikust ei tee, et hoiame sind veel yhe paeva ja siis vaatame. Mones mottes olin kergendatud, kuna kardan igast loikusi ja see oli yldse esimene kord mul haiglas olla. Parast seda tuli Jacinda taas ja Lindsay mulle kylla lilledega. Olin niiiii roomus :))) Tund hiljem tuli 2 teist arsti mu juurde ja ytlesid, et sul tana loikus ning arvatavasti opereerime pimesoole valja, raakisid tysistustest ja palusid alla kirjutada. Olin shokis ning hakkasin taas nutma ( muidugi siis kui arstid ara laksid) Pyhapaeval kella 3 paiku viidigi mind loikusele.Viimane asi mida maletasin olid sonad: "Hoia silmad lahti!" " Hoia silmad lahti!" Arkasin yles hingamisaparaadi all ja vaga uimasena. Kui olin natuke toibunud, viidi mind palatisse tagasi, kus Jacinda mind vapralt ootas. Ta hoolitses mu eest nii uskumatult hasti kogu selle aja kui haiglas olin. Vahepeal sain poletikuvastaseid syste ja valuvaigisteid ning kui natuke juba paremaks laks siis vaatasime Jacindaga koos isegi yhe filmi. Jain haiglasse veel yheks ooks ja esmaspaeval kysisid nad, et kas ma tahan koju minna voi veel yheks ooks jaada. Ytlesin, et lahen heameelega koju. Andsid mulle plaastrid jms kaasa ning Lindsay tuli peale tood mulle jargi. Sain vaga vaevaliselt kondida, kuid kodus olla oli hoopis teine tunne. Kui koik majakaaslased ohtul koju tulid, olid nad vaga yllatunud, kui mu leidsid. Ja toid mulle mu klassi tehtud kaardi ja karu ning yleyldse tundsin, kuidas mu ymber on niiiiiiii palju hoolivaid inimesi.

There is a light
It burns brighter than the sun
He steals the night
And casts no shadow
There is hope
Should oceans rise and mountains fall
He never fails

So take heart
Let His love lead us through the night
Hold on to hope
And take courage again

See on kindlasti kogemus, mida eal ei unusta. Samas kogu selle valtel, kogesin sellist hoidmist ja tundsin kuidas Jumal kannab mind oma katel. Emmie mu toanaaber ytles, et ta ei suuda uskuda, kuidas ma saan ikka nii positiivne ja roomus olla. Aga terve see nadalavahetuse tundsin kui palju armastavaid inimesi on minu ymbes ja see ongi tegelikult koige tahtsam. Igatsesin oma koduseid niii vaga, aga tean, et olite minuga ja armastan teid niiii vaga!!!
Sydamest tanan koiki, kes motlesid minu peale ja kes mind palves hoidsid :)) God our refuge God our strength God is with us He has overcome

http://www.youtube.com/watch?v=8MfBQ30Ta9w

" The deepest level of worship is praising God in spite of pain, thanking God during a trial, trusting Him when tempted, surrendering while suffering, and loving Him when He seems distant."

Armastan*
A.

Think little goals and expect little achievements. Think big goals and win big success.

Kuna ma vereproovi ja röntgenisse ei jõudnud hommikul, siis läksin kooli ja mõtlesin, et ehk siis hiljem lähen sinna arsti juurde. Arst arvas, et mingi neerukivide põletik ja et ma ei tohiks seni, kuni uuringud on tehtud, midagi süüa peal juur-ja puuviljade ja jooma palju vett.
Sel päeval siis üritasingi eriti mitte väga süüa. Pärastlõunase "Chapel"i ajal ekstra palvetati mu pärast ja õhtul ka pärast Powerhouse mu kodugrupi liikmed palvetasid mu pärast.:) Pluss veel paljud inimesed eestis :)
niiii armas teist!!!

Your friends are going to determine your future.

Niisiis- järgmisel hommikul kui ärkasin POLNUD mul enam kõhuvalu, mis tundus lihtsalt ebreaalne. Kuna kui sul 4 päeva on ikka tuntav valu koguaeg paremal pool kõhus, siis lihtsalt ei suutnud seda uskuda ja üritasin ennast väänata igatpidi, et äkki ikka annab tunda :D Aga kadunud see valu oligi..ja siiani olen söönud täitsa normaalset toitu ja kõik on korras. Ma nüüd ei teagi, et kas peaks igaks juhuks vereanalüüsi ja röntgeni ka tegema, et ikka kindel olla :)) hehee..olen seda nüüd koguaeg edasi lükanud, kuna arst siit umbes 1 h tee kaugusel....võibolla esmaspäeval..
Aga PÄRISELT-How awesome is our God. Üle meie mõistuse ja inimvõimete!!

Neljapäeval oli meie bändil " Performance day", kus enamus college`i õpilasi tuli meid kuulama ja esitasime iga üks ühe loo.
Väga lõbus oli kõigil ja kuigi oli väga väga pikk päev, tundsin rõõmu et mul pole kõhuvalu ( vahel võtame isegi seda, et meil hetkel tervisega midagi viga pole iseenesestmõistetavalt ).
See kogu nädal on tegelikult olnud hullumeelselt kiire pluss tervisejama- ja siis mingi hetk oligi selline tunne, et kõik käib üle pea: kool ( kodutööd, jooksvad tunnid, esseed jms) pulmakorraldamine interneti vahendusel ( võib ka vahel päris stressirikas olla :D hehee) Kuigi ma olen lihtsalt nii tänulik ja õnnelik, kuidas siiani kõik superhästi läinud on. Ja täna -vabal päeval koristasime majakaaslastega KOGU maja ning õhtul Helen üllatas mind nende imeliste pulmakutsetega ( minu väike päkapikust abiline ) Ta lihtsalt vapustavalt suure südamega teinud neid kutseid jms..Uskumatu! Ja mu tuju läks lihtsalt taas üliheaks :))

I`m living in a dream- sometimes I just need to keep saying it, other times I`m feeling it.

And we rejoice in the hope of the glory of God.Not only so, but we also rejoice in our sufferings, because we know that suffering produces perseverance, perseverance character, and character, hope. Romans 5: 2

P.S nägin vist esimese pulma õudusunenäo ka ära :

Kätte oli jõudnud see kauaoodatud ja maailma kõige ilusam päev: Hendriku ja Annika pulmapäev. Ja mina olin paanikas- kuna mul ei olnud ikka veel meiki ja soengut :D Päris koomiline tegelt. Ja siis ma üritasin viimasel hetkel kiiresti organiseerida, et kes mulle meiki ja soengut teeb, kuna JUUKSED ju kõige tähtsamad üldse. Lõpuks ikkagi polnud kellelgi juuksuritest vaba hetke ja mu õde pidi mulle meigi ja soengu tegema... Natukese aja pärast läksin siis välja ja esimene ettejuhtuv inimene ütleb, et oota, sulle peab ju meigi ja soengu ka tegema ja mina vastu nutma puhkedes, et eiiiii mul on see juba tehtuuuuud :)) Selline naljaks uni oli..

Selle jutuga mul ongi siin kell juba liiga palju ja homme varakult üles- Saturday- Street teams kell 6.30 üles! Niceee !!

Armastan ja igatsen teid ikka koguaeg. Hoian teid sügaval südames seniks kuni tagasi tulen:

A.

If you don´t know where you´re going, you´ll end up some place else!

Hiljuti olen mõelnud tuleviku peale ja ka sellele, millised eesmärgid mul on. Kuna meil sellises aines nagu "Personal Leadership", mida annab Lee Burns ( koolidirektor) oli just teemaks:"Miks meil on vaja eesmärke?" siis paneb see sügavalt mõtlema, et tõesti kui ma tahan midagi saavutada, siis see ei tule niisama. Siin olles olen mõistnud kui raske on tegelikult ennast disiplineerida- muidugi on kerge kui keegi teine seda teeb meie eest ( kool vms), aga siin on tegelikult enamik tööd ja see kui palju areneme meie enda käes.

„Your imagination is your future“

Mis on minu missioon? Mis on visioon? Kus ma olen 5 aasta pärast? Kui ma ei mõtle nendele asjadele praegu, siis ma ei tee konkreetseid samme nende suunas ja ei kasuta oma täit potensiaali, mis mulle antud on...

All worry wants to do, is to drag you in to tomorrow as a wictim.All future wants to do, is to bring you into tomorrow.

Siin meie laupäevane "Street teams" niitmas n.ö liiga kõrgeks kasvanud muru. Enamus sellest oli küll puuroikad ja liiv/kivid, mis meie pihta lendasid, aga naljakas oli ja kui paluti siis muidugi oleme abiks :)

Veel aitasime koristada ühe mehe garaazi ja nagu ikka leidsime sealt ühe Red back ämbliku, mis kohe ära tapeti... mnjah..




Viimased kolm päeva on olnud mul paremal pool kõhus natuke roietest all pool pidev valu ja lõpuks eile otsustasin arsti juurde minna ( eile googeldasin ja leidsin ei tea mis asju: pimesool, sapikivid jms) Arst katsus mu kõhtu ja vaatas kurku ja küsis, et kas mul kurk kaua valus olnud, siis ütlesin et jaaaaaa- peaaegu kuu aega! Siis ta ütles, et see mingi neerukivide asi. Niisiis lähen nüüd täna vereanalüüsi ja röntgenit kurgule ja kõhule tegema. Loodan nii väga, et midagi hullu pole, kuna kardan igasuguseid lõikusi vms.

God is able to do far more than we could ever ask for or imagine. He does everything by his power that is working in us. ²¹ Give him glory in the church and in Christ Jesus. Give him glory through all time and for ever and ever. Amen. Eph 3:20

There can me miracles when you believe...

Milline imeilus hommik! Vaba päev, kui tore! Tegelikult kulus selline päev ära, kuna kooliasju on VAJA teha ja lõpuks saan taas oma toa korda teha ja üldse harjutada jms. Ohh, kuidas naudin neid päevi- aeg iseendale...
Siin pildil minu igahommikune koolitee- aeg mõtiskleda, nautida loodust ja värsket õhku. Olen õppinud tõeliselt hindama oma igahommikusi kõndimisi kooli ( 45 min)

"But I trust in you, O Lord, I say," You are my God." My times are in your hands. Ps. 31:14-15

Eilne hommik hakkas mul kell 8.45 Sisterhood ( I LOVE Sisterhood!!) Brian Houstoni naine Bobbie Houston juhib seda ja üha rohkem mõistan, kui palju meie naised saame koos midagi teha oma perekonnale, lähedastele ja Jumalale. Mina olen seal car-park tiimis, ehk siis lehvitame ja naeratame kõikidele naistele, kes autoga tulevad. Päris hea tuju loob terveks päevaks.
Muideks, mul on taas hääl ära ja ma ei saa aru, kas see on tõesti sellest, et ilm nii kiiresti vaheldub. Näiteks üks hommik, kui kooli kõndisime oli päris palav ja mõtlesime, et valed riided said JÄLLE valitud. Siis kui koolis jõudsime olla natuke aega, oli taevas tumesinine ja vihma kallas kui oavarrest ( milline naljaks väljend) ja lõpuks pärastlõunal oli taas päike väljas- ainult lumi oli vist puudu :D 4 aastaaega ühes päevas..
Ma tunnen, et see seletamine siin hakkab keeruliseks minema ja peas käib juba kõik inglise keeles.Hmm..hea, et ma siin ikka päris aastat ei ole:)) Keegi just ütles, et mõtle kui eriline rahvas te olete: ainult 1 miljon inimest räägib seda keelt mis teil on ja ma olen ka tõesti uhke selle üle.
Igatahes pärast Sisterhoodi otsisime Kirsy`ga klaveri ja hakkasime oma lugusid harjutama,meil nimelt Performance day järgmine nädal ja viimane proov oli eile tunnis, kus bändi õpetaja Bob n.ö hindas bändi esitust ja Katie vokaale.

Pärast bändi tundi, mis lõppes kell 17.00 oli meil tund aega vaba aega ja siis kella 18.00st läksime Minchinbury, et harjutada repertuaari pühapäevaseks ja järgnevateks nädalateks. Pean tegema 3 lugu ja veel leidma aja, et bändiga kokku mängida. Niisiis, palju laulmist oli eile :) Pluss meie vokaali õpetaja Katie on PARIM!! Ta lihtsalt nii individuaalne iga ühe suhtes ja tõsiselt positiivse hoiakuga.

Siin pildil meie Minchinbury tiim. Ja kuna vaba aega oli nii palju siis arvake ära mis me tegime- laulsime muidugi :D Harmooniad olid küll kaheldavad kohati, aga lõbus oli...

Päeva lõpuks olime kõik nii üleväsinud jälle ja kõik teavad, mis juhtub kui Annika on üleväsinud. :D Krissi ütles sellepeale, et Annika ja peaks tihedamini üleväsinud olema, kuna siis saab nii palju nalja. Tegelikult me lihtsalt lollitasime ja jutustasime...
Koju jõudsin kella 22.30-ks ja uskumatu, et vajusin voodisse ja magasin kuni kella 9.00ni jutti :))

Lioness arising

Ja saigi Colour Conference 2 läbi. Lihtsalt uskumatult võimas konverents oli ja samas olen nii väsinud, et magaksin vist mitu päeva jutti, et energiat saada.
Oeh kuidas tahaksin, et oleksite kõik siin ja saaksite kogeda seda sama mis mina siiani kogenud olen. Aga eks ma üritan seda siis sõnadesse panna:)
Viimane konverents me ei pidanud vabatahtlikud olema, aga kuna neil oli inimesi puudu siis nõustusime tüdrukutega abiks olema. Olime tantsutiimis ja siis valmistasime ette leivamurdmist tuhandetele inimestele, mis võttis täpselt TERVE päeva!!
Peale selle oli meil lõuna ajal meie maja tüdrukutega elav jutuajamine koju tagasiminekust ja oi kuidas hakkan neid tüdrukuid igatsema.
Melanie ja Amanda olid terve nädalavahetuse meie juures ja esimesel hommikul tegime hommikusöögiks pannkooke vahukoore ja moosiga ja laupäeva hommiku menüüs oli munapuder ja puuviljasalat.Mmm...oii kuidas nautisime neid " n.ö hõrgutisi ( mida me tavaliselt iga päev ikka ei söö).
Täna hommikul juhtus selline naljakas asi, et te seal kodumaal keerasite kella ja minu telefon otsustas ka ikka eestlane olla ja ka kella keerata. Panin endale eelmisel õhtul äratuse kl 6.00-ks ja 6.30 pidin juba Damarise´iga poe ees olema, et Minchinbury minna :) Niisiis- ärkasin enda arust kell 6.00, panin kiiruga riidesse ja läksin toast välja ning mõtlesin, et miks kogu maja pime on. Läksin Damarise tuppa ja ütlesin: " Damaris, ärka üles, me peame Minchinbury minema ( me vahest ikka äratame üksteist üles nii, kuna see ärkamine pole just kerge tegevus) ja siis ta ütles, et okei. Läksin tagasi enda tuppa ja mu toakaaslane Emmie küsib unesegasena, et mis sa teed? Ja siis ma vastu, et ma lähen Minchinbury.Emmie jälle, et : "Kell ON 5!" Ja mina vastan:" Ei, kell on 6!" Emmie ütles veelkord, et tema kell on 5. Kiirustasin veelkord Damarise`i tuppa ja küsisin, et mis tema kell on ja ta ütles, et viis :)) Nojah siis---mitte et ma niigi vara ärkama ei peaks!!! Läksin siis riietega magama tagasi ja tundus, et magasin justkui 5 min kui pidi juba ärkama....
Nii et sain siis ka omamoodi eesti kellakeeramisest osa :)) Päris tore!
Peale Minchinbury käisime ja ostime Mariline sünnipäevaks asju ja lõuna veetsime koos maja tüdrukutega sünnipäeva pidades. Palju õnne kallis Marilin!!!!
Õhtune teenistus oli taas megasuper lahe, kus jutlustas Lisa Bevere :)
I am fearfully and wonderefully made; Marvelous are Your works. (Ps. 139:14)
Nüüdsed hilised õhtu/öötunnid olid lihtsalt niiiiiiiii kallid, et lausa pisarad tulid silma igatsusest...
Jutustasin poole ööni Heleni, Kennerti ja Marttiga :)) Nad lihtsalt liiga kallid mulle, ja Heleniga sai taas igasuguseid pulmaplaane peetud.. Mida ma ilma temata küll teeksin..

Armastan oma kallist perekonda niiii väga!!


*
You are stunning.
You were born for this moment.
Don´t be afraid of your strength, questions, or insights.
Awaken, rise up, and dare to realize all you were created to be.*
Lisa Bevere "Lioness arising"
http://www.youtube.com/watch?v=dA5s7SdL3jE

Who needs the food when we have wedding :)

Meie terve nädal tiirleb taas Colour Conference 2 ümber,mis hakkab homme. Ärkasin üles superhea tujuga ja olin lihtsalt väikeste asjade eest oma elus Jumalale tänulik.Hommikul kell 7.00 kõlas " Kookaburra"tänava mansionis viie tüdruku " Oo Happy Day." Koolis pakkisime kingitusi ja "harutasime" südameid lahti ( et need südamekesed siis 5 sekundit taevast alla sajaksid). Pärastlõunaks olime kodus ja puhkasime korralikult, et pikaks nädalavahetuseks valmistuda.
Homme tulevad Melanie ja Amanda meile külla ja jäävad kogu Colour Conference`i ajaks meile, kuna nad elavad Sydney kesklinnas ja siis nad ei pea iga hommik tund aega siia sõitma ja tagasi :) Need on need superlahedad tüdrukud, kelle juures ööbisin Powerhouse Retreat`i ajal ja kellel on ajaloo kõige suurem pere ( neid kokku 10).
Niiet ees ootab tüdrukute nädalavahetus-lubasime kõik oma madratsid alla korrusele viia ja kõik koos ühes suures toas magada :D
Gonna be Fuuuuun!!!




















Liz ja mina oleme kogu õhtu taas pulmalainel: mõlemad läpakad süles, kuulamas pulmamuusikat. Mina otsimas kleiti, soengut ja detaile; tema korraldamas mulle tüdrukute päeva- nimekiri pidi isegi olemas olema :D Igaljuhul on jah mu maja tüdrukud vähemalt sama vaimustuses kui mina. Okei tegelikult mina ikka rohkem, aga nad on lihtsalt nii armsad ja loomingulised :) Liz isegi ütles, et kavatseb isiklikult kohal olla ja laulda ( tal on superilus hääl)
Õhtul ootan, et Hensu skype`i tuleks ning siis saame koos täpsemalt asju paika panna ja arutada..mmmm...
Siin pildil Liz(Elisabeth) ja mina arutamas eluliselt tähtsaid küsimusi.


Veel leidsin mõned leheküljed, mis erilised:

http://alchemyfineevents.com/blog/2011/02/art-history-for-brides-greco-roman-periwinkle-blue-and-white-wedding/

http://thetreasuredpetal.wordpress.com/2009/06/19/a-breezy-blue-wedding/

*God smiles when we use our abilities. He doesen`t miss a single move you make. You only bring Him enjoyment by being you. Anytime you reject any part of yourself, you are rejecting God`s wisdom and sovereignty in creating you. God gazes at you with love, because you were His idea. He loves you as you were the only person on earth. He knows you are incapable of being perfect or sinless, but what God looks at is the attitude of your heart. It´s not about:" How much pleasure am I getting out of life?" It´s about: "How much pleasure is God getting out of my life?" *

Who needs the weather, when we have Jesus!

Kõigepealt pean vabandama, et siin meeletus maailmas olen totaalselt oma blogi unarusse jätnud. Tegemist on lihtsalt olnud niii palju ja tundub nagu ma oleks ainuke, kes seisab paigal ja kogu maailm lihtsalt tormab minust tohutu kiirusega mööda.
Viimane nädalavahetus oli meil "Colour Conference", kus meie tudengitega olime vabatahtlikud ja ära jaotatud gruppidesse. Mina olin "Refresh team", ehk siis pidime üle vaatama, et kõik ruumid oleks korras. Mina ja üks teine tüdruk olime Back-stage ja Green roomi ülevaatajad, mis oli üsna kerge iseenesest, aga kuna päevad olid hästi pikad, siis oli kogu nädalavahetus väga väsitav.
Neljapäeval algas Konverents meie jaoks kella 6.30 ärkamisega ja õhtul kell 00.00 koju jõudmisega :) Ja nii 3 päeva järjest. Kuna olime vabatahtlikud, siis vähemalt saime Free Food voucherid ( Subway,Mc Donalds, Sushi, Oporto jms söögikohad), mille eest saime teatud hinna eest süüa. Konverents oli ülivõimas ja usun, et tuhandete naiste südamed said puudutatud.
Peale selle oli vahepeal igasuguseid väikseid kingitusi, mida naistele jagati ja üleüldse oli tunda sellist armastust ja avatud õhkkonda.
Terve nädalavahetus oli vihmane ja siiani on selline pilvine ja jahedam. Hakkab vist sügis kätte jõudma nii imelik kui see ka poleks.

Kõige naljakam on see, et pärast reedest tohutu pikka päeva, kui me lõpuks kell 00.00 bussi pealt maha saime, et 5 min koju jalutada- nägime Emmie`ga tee ääres mööblit, mis oli välja jäetud. ( siin jäetakse kogu kila-kola, mida enam vajalikuks ei peeta välja tee äärde maja ette, et siis kes tahab võib võtta). Ja kuna meil toas just kappi ja riiuleid vaja oligi siis, ükskõik kui väsinud me ka polnud otsustasime selle kapi endale võtta. Tegime VÄHEMALT kümme peatust, kuna see oli lihtsalt niii raske ja naersime kogu selle tee lihtsalt niiii kõvasti. No on vähemalt mida meenutada ja oma lastele vist tulevikus rääkida....

Pühapäeval olime taas Minchinbury kirikus kahel teenistusel abiks ( seal pidime olema kell 7.00 ) ja võite arvata kui väsinud me JUBA hommikul olime :)) Ikka päris naljakas vaatepilt võis meie üleväsinud seltskond olla. Peamine lause oli: "I`m too tired to care!" Igaljuhul tegime mina ja Chrissie veel tervele hommiku teenistusel osalejatele French-toast saiu ja peale seda olime lihtsalt igasuguse väsimuse piiri ületanud..... aga mis seal ikka- elu ongi selleks, et elada.

P.S Samal ajal, kui meie olime Sydney Entertainment Centre`is Colour Confrerence`il, siis poisid ja mehed pidid terve nädalavahetuse siin Hills Campuses nii väljas kui ka sees kõik hooned ja parklad läikima lööma. Pluss veel sadas päris kõvasti ja üks poiss sai nohu endale vist isegi.....niiet ma ei nurise. Mõned poisid ütlesid sellepeale, et kõik mida me teie naiste heaks ei tee :D

Esmaspäev 21.03 oli meil vaba päev koolist *JEEESH* ja hommikul ärkasin siiski varem- panin KÕIK oma riided pessu ja koristasin tuba. Vaatasin aknast välja ja vihma sadas. Meil oli juba ammu eelnevalt kokkulepitud, et esmaspäeval läheme randa võrkpalli mängima.Mnjaa..Niisiis, palvetasime kõik autos teel Manly randa, et meil ikka ilus ilm oleks. Tund aega sõidab Sydney kesklinna/randa ja kogu tee sadas vihma.-niipea kui randa jõudsime nägime selgemat/sinist taevast ja kui imeline võib veel Jumal olla: terve päeva oli meil vahelduv päike ja natuke pilvine. Põlesin isegi päris korralikult ära, kuna ikka veel ei oska totu Annika teada, et läbi pilvede on päike siin ikka väga väga intensiivne. Ujuma ei läinud ja ega tegelikult ei tohtinudki, sildid olid väljas, et ujumine keelatud, kuna ohtlikud hoovused on. Ja mis kõige lahedam, peale seda kui olime rannas oma asjad kokku pakkinud siis hakkas taas sadama :D

Tänane päev on olnud täis koolitunde ( DVD vaatamist in Old Testament class) pärast seda tõmbasin terve maja tolmuimejaga ja aiast riisusin ka lehti-oo sügis sa imeline aastaaeg :) Õhtune tegevus oli sisustatud pulma planeerimisega ( kutsed ja tort seekord siis )Hendriku ja Heleniga piiiiikkk msni jutuajamine.Täitsa lõpp, kus aeg lendab... aga olen õnnelik ja rahul :) Poleks elusees arvanud, et mu pulma planeerimine läbi interneti/skype`i käib :D hehee..
God is awesome ja armastan oma tulevast abikaasat niiiiiiiii üliväga ;) God has a great plan for us!

Some thoughts:
Embrace the place you´ve been given and trust God through the process. God is preparing you for the thing He has already prepared for you! You may have to pass the place you don´t want to be, but be still- Promotion comes from Him not from people.



Siin veel siis midagi, milleta mu blogi täiuslik poleks :) Ämblikud mu suured sõbrad muidugi, seda fellow`d nägime teeääres kui rannast koju auto juurde kõndisime....