Kas Sinu süda vahel valutab? Siinkohal pean silmas südant, mis valutab kaastundest, murest ja kurbusest.
Meil kõigil on omad probleemid, eesmärgid, elutingimused ja vajadused.
Mitte, et ma masendavat juttu tahaksin rääkida. Lihtsalt tunne mu sees on suur.
Raske on vahel tundeid sõnadesse panna, sest siis see habras mõte justkui kaoks ja kaotaks väärtuse.
Minu süda valutab. Valutab paljude inimeste pärast. Lihtsalt vastutulevate inimeste pärast tänaval, mängivate laste pärast metsa all, õhtuhämaruses jalutavate vanakeste pärast. Ja mitte ainult, tahaksin olla keegi, kes suudaks aidata. Aidata palju ja mitte ühekordselt tähelepanu pöörates, vaid muuta suhtumist.
Suhtumine üksteisesse on muutunud. Me elame endale, enda igatsustele, enda arengule, mis mingil määral pole halb. Kuid siiski oleme ammu ületanud piiri ja nii me kõnnime üles üksi mööda redelit, tõugates teisi kaasronijaid, et ainult olla esimene,kiirem, parem, saavutada rohkem. Me alati ei soovi halba, kuid palju jääb nägemata, märkamata just tänu meie suhtumistele ja väärtustele.
Dr. Martin Luther King Jr. said, "Everybody can be great... because anybody can serve. You don't have to have a college degree to serve. You don't have to make your subject and verb agree to serve. You only need a heart full of grace. A soul generated by love."
Paljudel ei ole perekonda. Pole ema, isa. Pole sõpru ja pole inimesi, kelle peale loota. On sõbrad, kuid kas ka tõelised sõbrad, kes hoolivad sinu käekäigust ja ei otsi sõprusest omakasu, on küsimus.
Paljudel pole armastust. Pole inimesi, kes julgustaks ja innustaks. Aitaks ületada raskuste silda, kui enda jõud on lõppemas.
Paljud rügavad tohutu koorma all. Töökoorem, murede koorem ja vahel tahaks kogu kandami maha panna ja korrakski puhata, kuid kes aitaks ja märkaks?
"Kohtumine vanatädiga"
Seal ma seisin ja kohtasin üht vana naist. Ta toetas kepile ja küsis, kas mul on võimalik anda talle natuke toiduraha.Soov osta kartuleid ja õli. Olin justkui oma mõtetes, kiirustamas... kuid, jäin kuulatama..
Naine jätkas rääkimist, öeldes, et on lausa häbi küsida, kuid pole midagi teha. Peab küsima.Mu süda valutas. Andsin raha ja naine soovis mulle kallile lapsele õnnistusi. Kiirustasin edasi, kuid süda ei andnud rahu, mõtetes- huvitav, miks on vanake sellises seisus ja kas saaksin teda aidata rohkem kui mu mugavustsoon ette näeb.
Olin selleks ajaks juba üsna kaugele kõndinud, endas kaheldes, kas minna tagasi või mitte. Jooksin tagasi. Leidsin taas vanakese ja alustasin kartlikult jutuajamist. Küsisin, et kas ta elab üksi ja vastuseks oli jah! "Pension on väike ja olen astmahaige.Rohud on kallid.Pole toiduraha." Olin kui puuga pähe saanud.Pakkusin, et läheme istume siia kohvikusse ja ma ostan meile mõlemale lõuna ja räägime ehk natuke, äkki saan aidata.
Naine keeldus ja ütles, et tal on vaja veel raha teenida ja aega pole raistata. Tegin veel mitu katset temaga kontakti saavutamiseks, kuid tulutult. Vastuseks tuli üha: Kogun veel raha ja siis hiljem lähen turule. Rutiin. Ja nii ta kõndis..ära..
Mu süda valutas..kuid vähemalt olin proovinud ja see julgus, mis minus aset leidis oli esmakordne.
Tahaksin teha rohkem tegusid. Jah, just neid väikeseid üllatavaid armastusetegusid:
käest hoida väikesel lapsel, toeks olla hallipäisel, külvata headuse seemneid.... Mul on veel pikk pikk tee minna ja õppida. Õppida, kuidas märgata ja tõeliselt hoolida.
When the thing
Is about oneself
The meaning
Gets lost
Taking time to
See the scratched back
Of the coin or the ripped
Page of a tossed, two week
Newspaper or the cry
Within the shelter, muffled by
The mad white clothed men
Makes all the difference
See the scratched back
Of the coin or the ripped
Page of a tossed, two week
Newspaper or the cry
Within the shelter, muffled by
The mad white clothed men
Makes all the difference
A call in the dark - life is like that
A shriek in the forest
A hymn underneath wooden stairs
Littered with the sawdust of a carpenter
Who hung by his faith
A long time ago
A man I did not know
A perspective that hardens, yet melts
Like the first and last snow
A shriek in the forest
A hymn underneath wooden stairs
Littered with the sawdust of a carpenter
Who hung by his faith
A long time ago
A man I did not know
A perspective that hardens, yet melts
Like the first and last snow
Our minds are
Programed to make
The lives we possess
More important than
The other's that surround us
To get past that
To step away from that
To walk toward selflessness
With our feet no longer ours;
The mast splintered, broken, thrown out
To a sea no longer ours; rocks to bone
To treasure so sought lost for all others;
The eyes show the weight of all within.
Programed to make
The lives we possess
More important than
The other's that surround us
To get past that
To step away from that
To walk toward selflessness
With our feet no longer ours;
The mast splintered, broken, thrown out
To a sea no longer ours; rocks to bone
To treasure so sought lost for all others;
The eyes show the weight of all within.
A.Brown
Prayer:
Dear God! I come to you today.
Fill me with Your light and happiness & love. Make me humble, kind & loving unconditionally and without judgement. Pleae take away my selfishness. Allow me to be mild tempered and forgiving. Allow me to put others first before myself all the time. Allow me to keep You in my drivers seat because there's no where i can go without You.
Love,
A.
Annika, aitäh selle blogi-sissekande eest. :)
ReplyDeleteOihh, nii armas oled Kirsika !!!
Delete