Mu süda usub õnne

 Taas on hommik, uus päev. Sinetav taevas, särav päikesetõus ja taas on võimalus otsast alata- meil igaühel. Jätta seljataha eilsed vead ja jätkata uue lootusega.

Aeg toob meeleparandust. Hommik kell 6.00 toob uut algust ja värskust, kargust. Istuda oma mõtetega üksi, analüüsida oma tegusid- paluda andestust tehtu või tegemata jätmise eest.

Me kõik parandame meelt, kes teadlikult kes mitte. 

 

 

Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.

Meelt parandades, me justkui tahame olla paremad, targemad. Õppida oma vigadest, see on elamine.

Mina õpin hetkel iga päev mitte kohut mõistma, süüdistama- see tuleb kuidagi nii kergelt ja kiiresti. Aga ei ole meie asi kedagi hukka mõista.Meie asi on andestada ja pakkuda oma abikätt neile, kes on eksinud.

Jeesus ütles: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat." ( Matt. 5:8)

 Ta ei öelnud, et õndsad on need, kellel on edukas teenistus. Ta ütles, et kui meie enda süda pole puhas siis me ei näe Jumalat. 

 Jeesus on ainus, kes võib meile puhta südame anda. Me ei või seda välja teenida.  

 

Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.

Vahel tuleb pettumine- elust, olukordadest, lähedastest, mitte hakkama saamisest. Kui me pettume, siis enamus meist tegeleb kartuse ja selle peapõhjuse asemel selle tulemuste või viljadega. Seega me võime kogeda hetkelist kergendust, kuid see ei lõpeta meie võitlemist. Me võime puu pealt kogu vilja ära korjata, kuid niikaua, kuni me puu juuri ei puuduta, kasvab vili puu otsa ikka tagasi.

Niisugune tsükkel võib meilt julguse võtta, kuna me tunneme end lootusetuna ja rahuldume paigaga, mis on kaugel allpool seda, kuhu Jumal meid kutsunud on.

Meie igaühe jaoks on nii palju enamat! Õnne ja hingerahu vajab meist igaüks- see on justkui meie sisse kodeeritud. Kuidas seda leida on mõne jaoks keerulisem küsimus.

Siinkohal on "Kadunud Poja" näide väga hästi teemat illustreeriv. Poeg, kes jättis maha oma isa, et leida õnne, rikkust mujalt. Elas natuke aega elu, mis väliselt justkui oli kõike paremat pakkuv. Kuid siis ühel hetkel kaotades kogu oma rikkuse, selle tagajärel kõik nö sõbrad ning lõpetades olukorras, kus tal polnud enam midagi....

Kadunud poeg tuli mõistusele seasulus. Parem tulla mõistusele seasulus, kui elada patus& kuulda ühel päeval, kuidas Jumal ütleb: " ...minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad."

Mõistes oma eksimust, läks poeg tagasi Isa juurde. Arvake, kuidas Isa ta vastu võttis? Pahandades, parastades, süüdistades? EI. Ta rõõmustas üliväga, ta hõiskas, ta pani talle oma parimad riided selga ja korraldas talle peo. 

Nii ka meie Taevane Isa- ei mõista meid hukka. Me komistame, kuid ta rõõmustab koos meiega kui taas õige tee leiame. Ta armastab meid sellistena nagu oleme.

JAH, vahel on raske sellest aru saada, sest isegi meil endil on vahel raske ennast armastada.

 “The great thing to remember is that though our feelings come and go God's love for us does not.”
― C.S. Lewis