No dream is too big

No dreamer is too small!

Tere hommikust! Ilm on ilus, taevas on yleni sinine( nagu siin tavaliselt on) Istun voodis ja motlen, et kuidas koik minu elus on alguse saanud...on palju motteid, unistusi- kui tihti need jaavadki kaugeteks moteteks tulevikus.
Voi kui tihti ma lihtsalt otsustan riskida ja teha tegusid, mis viivad mind elus edasi?

Siin Kanadas olles taas tagasi moeldes, koik taandub tagasi sellele yhele otsusele. I will do it! I will try! Ja isegi kui asjad ei lahe nii nagu tahan- ma proovisin ja andsin endast parima :) On igati ponev siin olla.

Palju asju on siin teisiti. Eile soitsime 300 km maha yhte teise linna Lethbrige'i , kus Jacinda ja ta ode kaisid juuksuris. Vahemaad on siin suured...natuke hirmutav lausa.
Elame preerias. Aknast valja vaadates tuli meelde mu ema lemmik sarifilm"Vaike maja preerias."
Samal ajal, kui tydrukud olid juuksuris, kaisime mina ja Jacinda ema Lorna shoppamas :) Ja hiljem kui Jacinda oli valmis, laksime kolmekesi kinno- vaatama filmi "Turbo", selline naljakas,lastekas.Hmm.. Ohtul soime veel koik koos hiina restoranis ja joudsime koju paris oosel rampvasinutena.

Mul on suur probleem tagasitulekuga- mu kohver on juba praegu liiga tais...igasuguseid kingitusi, haid raamatuid, riideid jms. Kuna siin kui on sale- siis on ikka asjad palju soodsamad kui eestis.
Niisiis ma ei tea mida teha..ju pean ikka maksma oma lisakilode eest..

Jacinda&Justini pulmad lahenevad ja kaisime yleeile ka kirikut vaatamas ja mootmas dekoratsioonide jaoks.
Tana hakkamegi natuke dekoratsioone meisterdama ja siis laheme lounat sooma ja ohtul on tydrukute ohtu.

Sel perel siin on suur oma aed ja kuna mina toin neile kingituseks eesti ( saaremaa) mett, siis tana hommikul kinkis pereisa mulle nende paris oma mesilastarude mett ja ta on vaga ponevil, et meie eesti mett proovida.
Niisiis- mu kohver on liiiiiga tais....
Siin on iseloomulik natuke tuuline, kuid paikseline ilm. Laupaevaks lubati isegi 27 kraadi..Niikaua kui olen siin olnud, ainult yhel paeval on sadanud :) Niiet super!

"It is good to have an end to journey towards;but it is the journey that matters in the end."

Tundub, et olen ka ametlikult yle saanud oma ajavahe erinevustest. Tunne on hea!

Eile autoga kodupoole soites kuulasime koige ilusamaid lugusid yldse. Jacinda laulab laulatusel oma tulevasele mehele yhe koige ilusama loo. Ja ka seda lugu, millega nad sisenevad on voimatu ilma pisarateta kuulata.

 Raamat, mille lugemist alustan loodetavasti ysna pea. Kindlasti vahemalt lennukilugemine on olemas :) Ja kohvris veel 3 paksu raamatut. So happy!

Igatsedes ja armastades,
A

Friendship that started in Australia is reunited in Canada

Olen lopuks kohal. Kanadas. How wonderful is that!!

Kui alustada paris algusest- koigepealt veetsin yhe imelise paeva oma rootsi sobranna Emmiega. (Olime  Austraalias toakaaslased). Olin juba unustanud kuidas igatsesin neid sygavaid vestlusi ja sydamest-sydamesse jagamisi :) Nii ytlemata armas aeg ja isegi kui on pea 3 aastat moodas meie viimasest kohtumisest polnud miski muutunud ja labi selle, sai nyyd ka meie soprus taas tugevamaks!

Alustades teekonda Kanadasse, soit Londonist Edmontoni kestis 9 tundi. Minu korval istus yks vaga lahke vana Kanada paritolu mees, kes mulle koigest jutustas ja no eelinformatsiooni jagas. Sel lennul nagin koige maagilisemat asja yldse: Kahte paikeseloojangut samal ohtul- yks langes Groonimaa suurtele lumistele magedele( kusjuures taevas oli taiesti selge ja sinine)See vaatepilt ei unune iial, uskumatult sonatuksvottev. Ja teine paikeseloojang tabas mind Edmontonis, kui olin just astumas oma lennule Calgarysse. Ehk siis olin pogenenud ohtu saabumise eest, kuid lopuks sai see minu katte. Ja kui paris aus olla, olin lopuks ka omadega paris labi.

Jacinda &Justin ootasid mind Calgary lennujaamas ja kell oli selleks ajaks 21.00pm kohaliku aja jargi. Soita tuli veel nende kodulinna Medicine Hati oma 3 tundi. Lopuks kui koju joudsime ja voodisse vajusime- hakkas minu artuskell helisema....sest eesti aja jargi oli kell sealmaal, et tuli argata...naersime Jacindaga ja jaime magama.

Jargmisel hommikul magasin kaua ja oli lihtsalt imeline sirgelt ja pehmel voodil magada( parast lennuseikusi).
Hommikul kohtusin Jacinda emaga, kes on lihtsalt imetore ja me laksime koos Jacinda toojuurde talle kylla ( tal on veel paar paeva vaja tootada Starbuckis) ja siis on ta vaba. Joime chai lattet ja soime hommikusooki ning siis laksime Jacindaga tema oe juurde ( kes tootab yhes restoranis) ning soime lounat. Koiki, keda kohtan, ytlevad et nad on nii palju kuulnud minu kohta ja et Jacinda raagib minust koguaeg. Nii uskumatult armas eks :)
Parastlounal olin esimest korda elus valismaisel pulmakoosolekul, kus olid Justini vanemad, Jacinda vanemad, ja pulmakorraldaja ja toitlustamise eest vastutajad. Istuti laua taga ja arutati menyyd jms. Tulemas on siiani vist koige suurem pulm, kus ma kunagi kainud olen- yle 250 inimese on kutsutud ja menyyd vaatades....ohohoooo..

Parast koosolekut soime koos perekondadega ja hiljem laksime Jacinda ja Justini tulevasse majja ( kolivad juba vaikselt asju sinna) Proovisin selga oma pruutneitsikleiti ja see on lihtsalt IMELINE!!!!! NIIII ILUS!! varv, disain...super!!

Ohtul vaatasime mina Jacinda ja Justin filmi, mille meie tydrukud muidugi valisime: Good old times to watch a romantic comedy :D Justin laks poole pealt ara, kuna ta pidi vara toole minema.

Nyydseks on siis kell sealmaal, et paike hakkab varsti tousma...ja mul on uni ammu lainud ja koht tyhi- Hmm..te soote seal lounat vist :D

Nii kui saan, lisan ka pilte. Asi selles, et olen Jacinda McBookis, kuna mu enda lapakal on aku tyhi ja siin on teistsugused pistikud..hmm why did I not think of that sooner...
Anyways...Pilte peate hiljem tulema mulle ja Hendrikule kylla vaatama..
Siin koik kysivad Hendriku kohta ja tahavad temaga ka vaga kohtuda ykspaev. Nii igatsen oma abikaasat ja Rockyt!!Esimene oo oli mu igatsusvalu kyll natuke leevendatud, kuna neil siin ka 3 koera ja 2 nendest magasid mu kaisus :D ( sellised vaiksed nunnukesed)

Pulmaorganiseerimisest: tana on kohtumine pulmafotograafiga, siis laheme natuke kirikut kaunistama ja neljapaeval on meil koigil kleidiproov, sest need mei vaja  natuke kokku votta/ ja lyhemaks ommelda.
Ja siis: pruutneitse on 4 ja mina olen yks neist...milline au olla osa sellest koigest.

Igatsen ja armastan oma armsaid eestis,
A.

Safe and sound

Olen õnnelik. Olen õnnelik, et naudin pisikesi hetki, märkan detaile ja tunnen rõõmu loomisest,loomingulistest tegevustest.
Meil täitus Hendrikuga 2 aastat abielu. Nendes aastates on palju tööd, palju kiirustamist, aga ka palju üksteise toetamist, vahel nääklemist ja vaidlemist. Kuid neis aastates on ka meie ühiselt loodud kodu ehitamine, ühiste väärtuste loomine, meie esimese "päris oma" koera kasvatamine ja tegelemine.
Kui nüüd mõtlen, siis ainus mida tunnen on tänulik meel- et ma võin elada just täpselt nii ja mitte teisiti.


Võin teha tööd, mida armastan. Armastan lapsi,nende siirust, nende naeru ja nende julgust. Nende võimet, elada ja nautida pisiasju ja väikseid hetki.
Eile tööl olles-seal oli üks kuulmisvaegusega laps, kellelt peale lõunauinaku- muinasjutu lugemist pidin eemaldama kuulmisaparaadid. See tüdruk oli nii armsalt rõõmsameelne ja ilmeka jutustamisoskusega.

Vahel mõtlen, et millega olen mina kõik selle hea, mis minu elus on ära teeninud. Ja kas üldse olen?
Ja just sellistel hetkedel, kui just juhtungi NII megasuper õnnelik olema-närib siiski pisikene kahtluseuss kuskilt sopist- et ega selline õndsus kaua kesta ei saa ja kindlasti juhtub varsti midagi...mis minu õnnelikkust kõvasti vähendab.
Kuna teismelisena olen tundnud ka maailma kõige suuremat  kurbust/kaotusevalu, siis see paneb justkui terveks eluks sellise väikese hirmu sinu sisse!Ja millegipärast olen alati arvanud, et ma väga kaua ei ela.
Selline mõttevälgatus tuletab ennast aega-ajalt meelde. Mis pole tegelikult üldse halb.Sest tänu sellele võibolla olengi õppinud olema hetke-õnnelikus seisundis! Märkama detaile nii nagu märkaksin neid viimast korda, kallistama nii nagu kallistaksin viimast korda.
Armastama nagu armastaksin kedagi viimast päeva!

Eile peale väsitavat tööpäeva tuli Hendrik mulle vastu punase roosiga. Väga armas, eks! :) AGA-mis on maailma kõige armsam- et peale 2 abieluaastat oskab Hendrik justkui minu mõtteid lugeda. Sest terve õhtu läks täpselt nii nagu ma olin nö" ideaalis" väljamõelnud.
Autos ootas juba Statoili latte-kohv( mida just peale pikka tööpäeva olin igatsenud, kuid mitte-midagi öelnud)
Muusika,meie tutvumisajast -Celine Dion, Nightwish, Sarah Brightman. Polnud seda terve igaviku kuulanud ning kõige hämmastavam on see, et just vahetult tööd lõpetades mõtlesin, et ehk oleks vahva vanu häid lugusid autos teepeal kuulata.
Sõitsime meie pulmapeo paika Tohisoo mõisa, kus tegime vahvaid pilte statiiviga ja jalutasime..jutustasime..käisime söömas.
Ja õhtul meie koju sisenedes mängis Hendriku vend Eedu imelusat muusikat tselloga ning laual oli sefiiritort.Mu lemmik!!

Me ei tea kui palju meile aega on antud, kuid tahame seda tänulike südametega nautida ja rõõmu tunda armastusest ja üksteisest.

Vanaemaga täna vanaisa haual käies adusin taas, et surm ei suuda armastust hävitada. Mu vanaema saab järgmisel kuul 76 ning nad olid vanaisaga õnnelikult abielus 53 aastat ja oleksid veel siiamaani..
Kuid see, kuidas vanaema haua ääres vanaisaga jutustas, samal ajal kui mina hauale lilli istutasin....taas üks hetke-õnnelik seisund.

Eeskujuks on paljud. Eesotsas ka mu vanemad, keda väga austan ja imetlen. Sellist ennastsalgavat armastust ja ohverdamist, mida mu vanemad on meile jaganud. Ja endiselt abielus, läbi rõõmude-murede.







Neid hetki, mida märgata on palju. Ja paljut pole vaja sõnadesse panna. Aga tänulik meel jääb...

Annika

Mu süda usub õnne

 Taas on hommik, uus päev. Sinetav taevas, särav päikesetõus ja taas on võimalus otsast alata- meil igaühel. Jätta seljataha eilsed vead ja jätkata uue lootusega.

Aeg toob meeleparandust. Hommik kell 6.00 toob uut algust ja värskust, kargust. Istuda oma mõtetega üksi, analüüsida oma tegusid- paluda andestust tehtu või tegemata jätmise eest.

Me kõik parandame meelt, kes teadlikult kes mitte. 

 

 

Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.

Meelt parandades, me justkui tahame olla paremad, targemad. Õppida oma vigadest, see on elamine.

Mina õpin hetkel iga päev mitte kohut mõistma, süüdistama- see tuleb kuidagi nii kergelt ja kiiresti. Aga ei ole meie asi kedagi hukka mõista.Meie asi on andestada ja pakkuda oma abikätt neile, kes on eksinud.

Jeesus ütles: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat." ( Matt. 5:8)

 Ta ei öelnud, et õndsad on need, kellel on edukas teenistus. Ta ütles, et kui meie enda süda pole puhas siis me ei näe Jumalat. 

 Jeesus on ainus, kes võib meile puhta südame anda. Me ei või seda välja teenida.  

 

Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.

Vahel tuleb pettumine- elust, olukordadest, lähedastest, mitte hakkama saamisest. Kui me pettume, siis enamus meist tegeleb kartuse ja selle peapõhjuse asemel selle tulemuste või viljadega. Seega me võime kogeda hetkelist kergendust, kuid see ei lõpeta meie võitlemist. Me võime puu pealt kogu vilja ära korjata, kuid niikaua, kuni me puu juuri ei puuduta, kasvab vili puu otsa ikka tagasi.

Niisugune tsükkel võib meilt julguse võtta, kuna me tunneme end lootusetuna ja rahuldume paigaga, mis on kaugel allpool seda, kuhu Jumal meid kutsunud on.

Meie igaühe jaoks on nii palju enamat! Õnne ja hingerahu vajab meist igaüks- see on justkui meie sisse kodeeritud. Kuidas seda leida on mõne jaoks keerulisem küsimus.

Siinkohal on "Kadunud Poja" näide väga hästi teemat illustreeriv. Poeg, kes jättis maha oma isa, et leida õnne, rikkust mujalt. Elas natuke aega elu, mis väliselt justkui oli kõike paremat pakkuv. Kuid siis ühel hetkel kaotades kogu oma rikkuse, selle tagajärel kõik nö sõbrad ning lõpetades olukorras, kus tal polnud enam midagi....

Kadunud poeg tuli mõistusele seasulus. Parem tulla mõistusele seasulus, kui elada patus& kuulda ühel päeval, kuidas Jumal ütleb: " ...minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad."

Mõistes oma eksimust, läks poeg tagasi Isa juurde. Arvake, kuidas Isa ta vastu võttis? Pahandades, parastades, süüdistades? EI. Ta rõõmustas üliväga, ta hõiskas, ta pani talle oma parimad riided selga ja korraldas talle peo. 

Nii ka meie Taevane Isa- ei mõista meid hukka. Me komistame, kuid ta rõõmustab koos meiega kui taas õige tee leiame. Ta armastab meid sellistena nagu oleme.

JAH, vahel on raske sellest aru saada, sest isegi meil endil on vahel raske ennast armastada.

 “The great thing to remember is that though our feelings come and go God's love for us does not.”
― C.S. Lewis