Olen õnnelik. Olen õnnelik, et naudin pisikesi hetki, märkan detaile ja tunnen rõõmu loomisest,loomingulistest tegevustest.Meil täitus Hendrikuga 2 aastat abielu. Nendes aastates on palju tööd, palju kiirustamist, aga ka palju üksteise toetamist, vahel nääklemist ja vaidlemist. Kuid neis aastates on ka meie ühiselt loodud kodu ehitamine, ühiste väärtuste loomine, meie esimese "päris oma" koera kasvatamine ja tegelemine.
Kui nüüd mõtlen, siis ainus mida tunnen on tänulik meel- et ma võin elada just täpselt nii ja mitte teisiti.
Võin teha tööd, mida armastan. Armastan lapsi,nende siirust, nende naeru ja nende julgust. Nende võimet, elada ja nautida pisiasju ja väikseid hetki.
Eile tööl olles-seal oli üks kuulmisvaegusega laps, kellelt peale lõunauinaku- muinasjutu lugemist pidin eemaldama kuulmisaparaadid. See tüdruk oli nii armsalt rõõmsameelne ja ilmeka jutustamisoskusega.
Vahel mõtlen, et millega olen mina kõik selle hea, mis minu elus on ära teeninud. Ja kas üldse olen?Ja just sellistel hetkedel, kui just juhtungi NII megasuper õnnelik olema-närib siiski pisikene kahtluseuss kuskilt sopist- et ega selline õndsus kaua kesta ei saa ja kindlasti juhtub varsti midagi...mis minu õnnelikkust kõvasti vähendab.
Kuna teismelisena olen tundnud ka maailma kõige suuremat kurbust/kaotusevalu, siis see paneb justkui terveks eluks sellise väikese hirmu sinu sisse!Ja millegipärast olen alati arvanud, et ma väga kaua ei ela.
Selline mõttevälgatus tuletab ennast aega-ajalt meelde. Mis pole tegelikult üldse halb.Sest tänu sellele võibolla olengi õppinud olema hetke-õnnelikus seisundis! Märkama detaile nii nagu märkaksin neid viimast korda, kallistama nii nagu kallistaksin viimast korda.
Armastama nagu armastaksin kedagi viimast päeva!
Eile peale väsitavat tööpäeva tuli Hendrik mulle vastu punase roosiga. Väga armas, eks! :) AGA-mis on maailma kõige armsam- et peale 2 abieluaastat oskab Hendrik justkui minu mõtteid lugeda. Sest terve õhtu läks täpselt nii nagu ma olin nö" ideaalis" väljamõelnud.
Autos ootas juba Statoili latte-kohv( mida just peale pikka tööpäeva olin igatsenud, kuid mitte-midagi öelnud)
Muusika,meie tutvumisajast -Celine Dion, Nightwish, Sarah Brightman. Polnud seda terve igaviku kuulanud ning kõige hämmastavam on see, et just vahetult tööd lõpetades mõtlesin, et ehk oleks vahva vanu häid lugusid autos teepeal kuulata.Sõitsime meie pulmapeo paika Tohisoo mõisa, kus tegime vahvaid pilte statiiviga ja jalutasime..jutustasime..käisime söömas.
Ja õhtul meie koju sisenedes mängis Hendriku vend Eedu imelusat muusikat tselloga ning laual oli sefiiritort.Mu lemmik!!
Me ei tea kui palju meile aega on antud, kuid tahame seda tänulike südametega nautida ja rõõmu tunda armastusest ja üksteisest.
Vanaemaga täna vanaisa haual käies adusin taas, et surm ei suuda armastust hävitada. Mu vanaema saab järgmisel kuul 76 ning nad olid vanaisaga õnnelikult abielus 53 aastat ja oleksid veel siiamaani..
Kuid see, kuidas vanaema haua ääres vanaisaga jutustas, samal ajal kui mina hauale lilli istutasin....taas üks hetke-õnnelik seisund.
Eeskujuks on paljud. Eesotsas ka mu vanemad, keda väga austan ja imetlen. Sellist ennastsalgavat armastust ja ohverdamist, mida mu vanemad on meile jaganud. Ja endiselt abielus, läbi rõõmude-murede.
Neid hetki, mida märgata on palju. Ja paljut pole vaja sõnadesse panna. Aga tänulik meel jääb...
No comments:
Post a Comment