Uued väljakutsed

Veetsime juuli esimese nädala Kesk-Soomes. Kaasas: minu kaks poega, 3-aastane Hermin ja 1,5 aastane Benjamin ning minu ema oma koera Oskariga.

Reis oli äärmiselt õpetlik (mida on vist iga reis), kogemusterohke ning sündmusi, nalja, rõõmu ja nuttu rohkem, kui oskaks kirja panna.
Kõikidele neile, kes mõtlevad, kas pisemate lastega reisida ja kui on valida, kas olla kodus või siis minna kuskile, siis mina soovitan alati minna :) Nii nagu mu 3-aastane Hermin ütleb enne magamaminekut õhtul voodis: "Homme ootab meid ees juba uus seiklus.

Jah, tuleb paratamatult ka raskeid hetki ja keerulisi olukordi ja siis veel raskemaid hetki, kus kõik jookseb kokku ja mõtled, et no milleks!!? Oleksin võinud ju koju jääda- oleks rahulikum olnud.

Aga teate, need seiklused oma perega, need hetked, need kogemused on, mis jäävad. See ongi mälestuste loomine, seda enam et pärast neid raskeid hetki, tulevad ilusad hetked ning nähes, kuidas lapsed rõõmustavad, kuidas ise rõõmustad ning õpid uutes olukordades uusi asju- sellele ei saa elus hinnasilti külge panna ning ununevad kõik raskused.
Küsi hiljem lastelt, kas nad mäletasid neid raskeid hetki? Ei- nad oskavad tuua sulle välja 10 asja, mis nendele niiiiii väga meeldis! (kui nii väga veel ei oska, siis on õhtuti alati hea praktiseerida, küsides, mille eest sa täna eriti tänulik oled, või mis sulle täna väga meeldis- see loob lapsele ka enne magama jäämist positiivsed mõtted ja tunded. Meie peres on ka enne magama jäämist lastega koos pisike tänupalve).

Ma nii selgelt mäletan, kui mina veel väike olin ja me oma perega ka pigem rohkem seiklesime kui kodus olime. Issi nimelt korraldas meile pidevalt väljasõite kuhu iganes, ning emme pakkis meid (5 last) sisse, kaasa võileivad ning jook ja kuhu iganes minek oli, alati oli vahva. Tagantjärgi mõeldes olen nii tänulik ja see on olnud minu elus suureks väärtuseks. Isegi, kui meil polnud palju raha, siis sõitsime kuskile loodusesse või niisama matkama. Mõnikord tuli issi varem töölt koju ning ütles: "Nii, nüüd kõik välja ja jooksma. Teil on 5 minutit aega ennast valmis panna." Ja nii me siis kogu perega jooksime. Ei mäleta, et keegi oleks vingunud või koju jäänud. See oli just vahva, et tegime seda kõik koos ning ka raskusi talusime (eks me seal ikka kommenteerisime, et no me ei jaksa rohkem joosta :D jms) koos.
Üks minu selle soome reisi õppetundidest, on see, et meie eeskuju peaks põhinema rohkem tegudel kui rääkimisel. Nimelt lapsed õpivad meeletult lihtsalt sind vaadates- rohkem kui läbi sõnade.

Kui Herminiga kahekesi kalale läksin ning pidin oma hirme ületama ning esmakordselt vihmausse konksu otsa panema (jah, neid väänutavaid, limaseid ja sõrme all pehmeid olendeid, keda ma pole varasemalt isegi näpuga puudutada soovinud), mõistsin paadis olles, et kõik siiani räägitu, kuidas tuleb julge olla ja mitte karta ning alati proovida anda endast parim- et see oli just see hetk, kus ta mind jälgis ning MIND julgustas: "Emme ära karda, see uss ei hammusta!"
Niisiis, kas MINA olin valmis on hirme ületama? Kas ma olen valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja hakkama saama no matter what? Hermin ootas, jälgis...
Ja teate- ma tegin seda. Vaatasin selle vihmaussiga 10 minutit tõtt. Esimene ei läinud hästi, teine läks paremini. Ja olin uhke, vähemalt sama uhke kui oma kooli lõpetamisel :D Just selle üle, et ma ÜLETASIN ennast. Ma ei uskunud, et teen seda.

Kala me ei saanud. Aga ma mingi hetk mõtlesin, et parem oligi, et ei saanud...siis oleksin pidanud hakkama mõtlema, et mida ma selle kalaga oleks edasi teinud ja tundes mind, siis oleksime vabalt võinud ka seal selle kala saamisega paadiga ümber käia. Seega, järgmine kord vist Hermin soovib siiski issiga kalale minna. Aga vahva oli ikka :)


Teine õppetund. Need rasked hetked, mida me kõik aega-ajalt kogeme. Justkui kõik plahvatab ja on üle pea ja pahandad ja siis..... tahaks nii langeda sinna, et kõik on metsas ja no miks ja milleks ja hakata süüdistama maad ja taevast ja kõike muud veel ka.

AGA, mõistsin taas, kui oluline on nendel hetkedel meie OTSUS. Just nimelt, et ma ei lase oma rahu röövida, isegi kui korra plahvatasin ja lained käisid üle pea. Siis minu otsus on, et ma jään positiivseks ning ei vingu, ei virise. Ma otsustan, et pole hullu. Saame hakkama, see on kõigest üks hetk, üks olukord, üks päev.
Ja need hetked, mis raiskame nurisemisele, vingumisele, kirumisele- need ei tule kunagi tagasi. Ja oiiii, kui palju aega me kokku hoiaksime selle arvelt. Ja vist ka närve ja tervist.
See pole kerge, aga tulemus on vaeva väärt.
Ning võib olla, et veidi hiljem oskame näha ka nende raskuste põhjust, olemust hoopis teisiti.

Seega, see reis oli igati vahva mälestus oma kallitega, mida on ka iga argipäev kodus, kus on nii rõõme kui muresid.  Ja hea, kui otsustame, et rõõme on ikka rohkem. Nii oskame neid ka rohkem märgata.

Minu lapsepõlve sõbranna, kellel käisin iga suvi külas, alates kui olin 3-4 aastane. Nüüd kui suvel kohtume, siis on meil kokku 4 põngerjat lisaks.

P.S reisile kaasa võetud raamatuid lugeda ei jõudnud (see oli vist veidi ülehinnatud lootus), kuid pole midagi, suvi veel ees ;)

Selle eest Hermin leidis väga kallihinnalise ajaloolise raamatu.

Selle suve väljakutsed: lugeda 3 raamatut, teha 3 seiklusrikast ja vahvat asja, mida varem teinud pole või kus varem käinud pole (1 vihmaussi saaga juba kirjas :) + kirjutada 3 laulu.


Pisikesi rõõmsaid hetki!
A.

Ma igaks juhuks valvan sind veel.....

Viimane nädal on olnud kahe lapse emana üpris väsitav. Me kõik teame neid hetki, kui meie armas laps haigestub või temaga midagi juhtub- see periood on üks raskemaid üldse, sest paratamatult tunneme vastutust ning suurimat armastust just nende pisikeste vastu, kes meie kätte usaldatud on.
Sel nädalal haigestus meie ühe aastane armas Bennu, kellel arstide sõnul oli mädane angiin. Haigus kulmineerus öödega, kus mõlemad nutsime- palaviku alandamine ja tugevad nutuhood Bennul, minu teadmatus, kuidas teda veelgi enam aidata, abituse tunne.
Emana teed kõik selleks, et sinu laps ennast hästi/paremini tunneks. Oli haiguse teine öö ning õnneks olime peale saanud talle antibiootikumiravi, mis pidi üsna kiirelt mõjuma. Siiski ei kujutanud ma sellist ööd ette, kus mu pisike poja pea, et terve öö kahinal (korinal) hingas, kohati justkui hingata ei saanudki ning ühel hetkel ärkasin keset ööd minu käsi vastu kohe väga väga tulikuuma lapse keha- tema palavik võis olla tol hetkel kindlasti 39-40 vahel. (Üldine keskmine oli 38,5).
Koheselt eemaldasin riided, mähkme, andsin palavikualandajat ning proovisin ise taaskord mitte nutta. Magama jääda ei julgenud, arvates, et kui ärkan siis mu laps enam ei hinga....Seega oli mu mõte: "Ma igaks juhuks valvan sind veel"
Kui väga soovisin tol hetkel, nähes last sellises seisus teda süles hoides- kui ma vaid saaks kuidagi su valu leevendada?Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest? Vaatasin teda ja mõtlesin, et ei saa ju uinuda: " Ma igaks juhuks ootan siin veel" vähemalt nii kaua, kuni palavik taandub.....
Selles hetkes olles ja oma pisikest poja süles hoides, kangastus minu silme ette võrdpilt Jumala armastusest meie vastu.
Milline on Jumala armastus? Kas ta tõesti armastab meid?
Kogesin võrdpilti just sellest, kuidas Jumal mõtles meie peale, nähes meid meie valudes, nähes meid tegemas valesid otsuseid, nähes meie raskusi ja suutmatust ise olukordadega toime tulla.
Jumal võis tunda midagi sarnast nähes meid: Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest?

 Tema armastus meie vastu oli nii suur, et ta saatis siia maailma oma poja Jeesuse, kes kandis ära meie valud, meie vead, meie eksimused- et me saaksime Jumala armastusele lähemale, Tema täiuslikkusele ja Tema plaanile meie elus veel lähemale. Tema on omalt poolt selleks teinud kõik- ülejäänu on sinu ja minu otsustada, kas me soovime seda või mitte.

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid, et tal oleks igavene elu." Johannese 3:16

Jah, me elust ei ole kadunud võibolla kõik haigused, probleemid ja mõni küsib, et kuidas ma saan seda uskuda, kui mu oma poeg on sellises seisus?
Me elame maailmas, mis on täis halba, kurjust, valesid, haigust. 
Aga tänu Jumalale, et ma kogen selles maailmas juba tema nii suurt armastust ja juhtimist ka sel samal öösel, kus minu perekond, sõbrad, tuttavad, meie kogudus meie armsa Bennu pärast palvetasid.
Tänu Jumalale, et läbi reaalselt kogetava rahu, mida ainult Tema saab anda, olen ma võimeline läbi minema ükskõik millistest raskustest, ka oma elu kõige pimedamal hetkel.
Tänu Jumalale, et nendest raskustest ma võin koos Temaga tulla välja võitjana.
Jumala armastus, ohverdades oma Poja Jeesuse meie kõigi eest oli täiuslik armastus, mida meil on võibolla keeruline ja lausa uskumatu lõpuni mõista. Inimlik armastus eksib ja eksib taas. Nii nagu on olemas hea, on olemas halb. Usaldades oma elu Jumala hoolde, õpin iga päev, et minu armastus ja igapäevane käitumine on kaugel täiuslikkusest, kuid läbi nende õppetundide ja Jumala armastuse on see üks suur seiklus, kus kartma ei pea. Sest täiuslik armastus ajab kartuse välja :)

Olles lapsevanem ja ema, olen taaskord läbi selle öö kogenud, milline üks armastuse suurus ja sügavus olla võib. Valmis ohverdama kõik, andestama kõik, lootma kõik. 

Seda tegi ka Jumal...ohverdades kõik, et sirutada veel enam sinu ja minu poole.
Mida ta soovib?
Ta soovib meid armastada ja juhtida meie elu nii, et see poleks ühel hetkel tagasi vaadates lihtsalt mööda läinud, vaid et sel oleks MÕTE.

Ta soovib: "Ma igaks juhuks valvan sind veel", " ma igaks juhuks ootan siin veel"

Reaalsus

Kirjutatud aasta tagasi....
Me elame maailmas, kus meil on võimalus jätta endast, oma perest, oma lastest ideaalilähedane mulje.
Hiljuti hakkasin analüüsima- milliseid pilte postitan internetiavarustesse? Ikka neid hetki, mille üle olen uhke...hetki, mis on ilusad. Hetked, mis on täis uut ja huvitavat. Hetki, kus tunnen maailma suurimat armastust oma abikaasa, lapse ja koera üle.
Mis saab nendest hetkedest, kus olen kurb, vihane ja pahane ning tunnen, et enam ei jaksa? Neid pole mõtet postitada- sest ma ei soovi haletsust. Ma ei soovi, et inimesed mulle kaasa tunneksid.
Ma soovin, et inimesed mulle kaasa elaksid.
Siis mõistsin, et ma soovin kõike näha positiivses võtmes ning olla tänulik rohkem positiivse üle ja tunnustada/ märgata rohkem häid hetki ja asju oma elus.

KUID, see minu soov võib pahatihti jätta mulje, et mu elu ongi ainult ilusilus lilleline perekonnaelu.
Ärge saage valesti aru.
Mul on super abikaasa, imearmas laps ja nunnu koer. Elu ongi imeline! Ma olen super tänulik!!
Aga samas tunnen end nii tihti läbikukkununa kõikides nendes valdkondades.

Vahel mõtlen, et Hendrikul ei läinud siiski abikaasa valikuga vist nii hästi. Ma pole selline kodune toimetaja, kellel kodu alati 100% korras ja mitu korda päevas soe toit laual. Isegi nüüd, kui meil peres väike laps. Normaalsed emad hakkavad elamist koristama või süüa tegema, kui beebi on magama pandud. Mina aga hakkan asju ajama. Saadan kirju ( palju-palju), organiseerin reise ja toimetan. Jah, olen uhke kui vahel tuleb koristamiskihk peale ja siis saan kodu ka lõpuks (korraks) täitsa puhtaks. Enamjaolt juhtub see ikka enne külaliste tulekut.
Arvasin, et see minu nö 100 asjaga tegelemine lahtub pärast lapse tulekut ning jään koduseks emmeks. Vist mitte! Ma lihtsalt ei oska kodus olla.
Selle kõige juures on kõige armsam tegelikult hoopis see, et Hendrik on täiesti okei selle kõigega. Ta ei nurise ja ei tee etteheiteid.Vastupidi! Ta toetab mu tegemisi. Ta on mu vaikiv taustajõud, kes tangib auto enne lastekoori Soome reisi ära ning hiljem pärast reisi koristab sassis autot ja teeb mulle õhtusöögi...

Mu ilus abikaasa

Siis mõtlen, et võibolla pole ma ka hea ema oma pojale, kes sellise ruttava ema otsa sattus. Meie pisike poja on harjunud vist rohkem matkavoodis magama kui oma enda päris voodis. Siis jälle aga kui ta naeratab ja enamjaolt superheas tujus on- olen tänulik, et oleme endale sellise lepliku poisi saanud :)
Eile jalutades mõtlesin meie abielule Hendrikuga. Nii lahe, et võin ausalt öelda, et JAH, me pole küll enam armunud, kuid armastus tema vastu kasvab koguaeg. Oleme nüüdseks abielus olnud 6 aastast, tuttavaks saime siis kui olin 16-aastane. Meil on päris palju asju, milles me pole üldse ühel arvamusel. Meil on vahest erinevad toidueelistused jne, kuid ma siiski saan täie veendumusega öelda, et armastan Teda lihtsalt NIIIIIIIII palju!!!Miks?
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta meie poega süles hoiab ja millise pilguga ta teda vaatab,
Mu süda sulab, kui näen kuidas ta teeb tööd, ka vahel liiga palju, et meil oleks kõik mis vaja.
Mu süda sulab, kui meil on hetki, kus jutustame sügavatest teemadest, lapsepõlvest, perekonnast, tulevikuplaanidest, unistustest.
Reaalsus on elu koos võitlustega iga päev. Aga ma otsustan nendest võitlustest väljuda võitjana.