Uued väljakutsed

Veetsime juuli esimese nädala Kesk-Soomes. Kaasas: minu kaks poega, 3-aastane Hermin ja 1,5 aastane Benjamin ning minu ema oma koera Oskariga.

Reis oli äärmiselt õpetlik (mida on vist iga reis), kogemusterohke ning sündmusi, nalja, rõõmu ja nuttu rohkem, kui oskaks kirja panna.
Kõikidele neile, kes mõtlevad, kas pisemate lastega reisida ja kui on valida, kas olla kodus või siis minna kuskile, siis mina soovitan alati minna :) Nii nagu mu 3-aastane Hermin ütleb enne magamaminekut õhtul voodis: "Homme ootab meid ees juba uus seiklus.

Jah, tuleb paratamatult ka raskeid hetki ja keerulisi olukordi ja siis veel raskemaid hetki, kus kõik jookseb kokku ja mõtled, et no milleks!!? Oleksin võinud ju koju jääda- oleks rahulikum olnud.

Aga teate, need seiklused oma perega, need hetked, need kogemused on, mis jäävad. See ongi mälestuste loomine, seda enam et pärast neid raskeid hetki, tulevad ilusad hetked ning nähes, kuidas lapsed rõõmustavad, kuidas ise rõõmustad ning õpid uutes olukordades uusi asju- sellele ei saa elus hinnasilti külge panna ning ununevad kõik raskused.
Küsi hiljem lastelt, kas nad mäletasid neid raskeid hetki? Ei- nad oskavad tuua sulle välja 10 asja, mis nendele niiiiii väga meeldis! (kui nii väga veel ei oska, siis on õhtuti alati hea praktiseerida, küsides, mille eest sa täna eriti tänulik oled, või mis sulle täna väga meeldis- see loob lapsele ka enne magama jäämist positiivsed mõtted ja tunded. Meie peres on ka enne magama jäämist lastega koos pisike tänupalve).

Ma nii selgelt mäletan, kui mina veel väike olin ja me oma perega ka pigem rohkem seiklesime kui kodus olime. Issi nimelt korraldas meile pidevalt väljasõite kuhu iganes, ning emme pakkis meid (5 last) sisse, kaasa võileivad ning jook ja kuhu iganes minek oli, alati oli vahva. Tagantjärgi mõeldes olen nii tänulik ja see on olnud minu elus suureks väärtuseks. Isegi, kui meil polnud palju raha, siis sõitsime kuskile loodusesse või niisama matkama. Mõnikord tuli issi varem töölt koju ning ütles: "Nii, nüüd kõik välja ja jooksma. Teil on 5 minutit aega ennast valmis panna." Ja nii me siis kogu perega jooksime. Ei mäleta, et keegi oleks vingunud või koju jäänud. See oli just vahva, et tegime seda kõik koos ning ka raskusi talusime (eks me seal ikka kommenteerisime, et no me ei jaksa rohkem joosta :D jms) koos.
Üks minu selle soome reisi õppetundidest, on see, et meie eeskuju peaks põhinema rohkem tegudel kui rääkimisel. Nimelt lapsed õpivad meeletult lihtsalt sind vaadates- rohkem kui läbi sõnade.

Kui Herminiga kahekesi kalale läksin ning pidin oma hirme ületama ning esmakordselt vihmausse konksu otsa panema (jah, neid väänutavaid, limaseid ja sõrme all pehmeid olendeid, keda ma pole varasemalt isegi näpuga puudutada soovinud), mõistsin paadis olles, et kõik siiani räägitu, kuidas tuleb julge olla ja mitte karta ning alati proovida anda endast parim- et see oli just see hetk, kus ta mind jälgis ning MIND julgustas: "Emme ära karda, see uss ei hammusta!"
Niisiis, kas MINA olin valmis on hirme ületama? Kas ma olen valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja hakkama saama no matter what? Hermin ootas, jälgis...
Ja teate- ma tegin seda. Vaatasin selle vihmaussiga 10 minutit tõtt. Esimene ei läinud hästi, teine läks paremini. Ja olin uhke, vähemalt sama uhke kui oma kooli lõpetamisel :D Just selle üle, et ma ÜLETASIN ennast. Ma ei uskunud, et teen seda.

Kala me ei saanud. Aga ma mingi hetk mõtlesin, et parem oligi, et ei saanud...siis oleksin pidanud hakkama mõtlema, et mida ma selle kalaga oleks edasi teinud ja tundes mind, siis oleksime vabalt võinud ka seal selle kala saamisega paadiga ümber käia. Seega, järgmine kord vist Hermin soovib siiski issiga kalale minna. Aga vahva oli ikka :)


Teine õppetund. Need rasked hetked, mida me kõik aega-ajalt kogeme. Justkui kõik plahvatab ja on üle pea ja pahandad ja siis..... tahaks nii langeda sinna, et kõik on metsas ja no miks ja milleks ja hakata süüdistama maad ja taevast ja kõike muud veel ka.

AGA, mõistsin taas, kui oluline on nendel hetkedel meie OTSUS. Just nimelt, et ma ei lase oma rahu röövida, isegi kui korra plahvatasin ja lained käisid üle pea. Siis minu otsus on, et ma jään positiivseks ning ei vingu, ei virise. Ma otsustan, et pole hullu. Saame hakkama, see on kõigest üks hetk, üks olukord, üks päev.
Ja need hetked, mis raiskame nurisemisele, vingumisele, kirumisele- need ei tule kunagi tagasi. Ja oiiii, kui palju aega me kokku hoiaksime selle arvelt. Ja vist ka närve ja tervist.
See pole kerge, aga tulemus on vaeva väärt.
Ning võib olla, et veidi hiljem oskame näha ka nende raskuste põhjust, olemust hoopis teisiti.

Seega, see reis oli igati vahva mälestus oma kallitega, mida on ka iga argipäev kodus, kus on nii rõõme kui muresid.  Ja hea, kui otsustame, et rõõme on ikka rohkem. Nii oskame neid ka rohkem märgata.

Minu lapsepõlve sõbranna, kellel käisin iga suvi külas, alates kui olin 3-4 aastane. Nüüd kui suvel kohtume, siis on meil kokku 4 põngerjat lisaks.

P.S reisile kaasa võetud raamatuid lugeda ei jõudnud (see oli vist veidi ülehinnatud lootus), kuid pole midagi, suvi veel ees ;)

Selle eest Hermin leidis väga kallihinnalise ajaloolise raamatu.

Selle suve väljakutsed: lugeda 3 raamatut, teha 3 seiklusrikast ja vahvat asja, mida varem teinud pole või kus varem käinud pole (1 vihmaussi saaga juba kirjas :) + kirjutada 3 laulu.


Pisikesi rõõmsaid hetki!
A.