21.märts 2020
Eile algas kevad. Karantiin kestab ja see nädal olen olnud töölt kodus. Eile selgus, et olen ka järgmise nädala kodus (23.03-27.03), kaugtöö.
Hendrik viib tunde läbi internetikeskkonnas.
Meie majas on ka hetkel veidi ärevust, kuna meil siin mõnel on köha ja minul juba mõnda aega ka kurguvalu. Ilma palavikuta teste aga ei tehta. Püsime kodus.
Oleme kogudusega moodustanud palveketi.
Eestis 283 nakatunut. Lugesin uudiseid Itaalia kohta, mis ületas Wuhani päevase suurima suremuse arvu. Lugesin veidi ka statistikat, kuidas Hispaanias ja Saksamaal on peaaegu samasuur nakatunute arv (umbes 21 000) ja surmajuhtumite arv nii drastiliselt erinev. Hispaanias surnuid üle 1000 ja Saksamaal 68. Tekib küsimus, et mida nemad teevad teisiti?
Hetkel käivad spekulatsioonid, et Eesti saab tõsisema laine kätte täpselt nii nagu kõik teised riigid, küsimus on ainult millal ja millisel määral.
Hommikul oli hea palveaeg, üldse pärast meie koguduse igaõhtuseid live-ülistusi on minu südamesse tulnud rahu. Ma ei veeda enam aega paaniliselt internetis uudiseid lugedes ja olukorda niivõrd analüüsides. Ma veedan aega palves, tänus ja rahus koos Jumalaga.
Jumal teab ja näeb. Soovin vaid, et ma saaksin olla Tema käteks ja jalgadeks sellel segasel ajal.
Kodus olemine pole kerge- palju igavust, rutiini, koristamist, söögitegemist, tüdimust ja siis kõik jälle otsast peale.
Mind on aidanud see, et kui leida endale mingi uus hobi või tegevus. Proovin hakata kitarri harjutama. Proovin hakata blogi pidama. Igapäevaselt, mis on muutunud. Proovin leida rohkem palveaega, ülistusaega. Minu, kui suhtleja jaoks on see karantiin palju raskem, kui arvasin.
Muutunud on drastiliselt palju!
Alles ma istusin tööl oma töökaaslase Kadriga ning arutlesime, et Hiina olukord on päris karm. Nüüd oleme kodus, karantiinis. Meie euroopa riigid võitlevad ellujäämisega ning võrdlevad seda olukorda sõjaga ning teada on, et on ainult aja küsimus, millal see kõik jõuab meieni. Kas me oleme valmis?
Kas meie süda on valmis? Kas ma olen armastanud ja palunud andestust enda ümber olevatelt inimestelt? Kas ma olen valmis Jeesusega kohtuma? Kas ma olen valmis külvama elu, kui ümberringi on surm? Kas ma jään ustavaks ka siis kui ümberringi kaob minu pere, lähedased?
Paanikat ei ole. Hirmu ei ole. On hea mõelda nendele asjadele. Olla valmis. Valmistuda. Piibel õpetab meid valmistuma, riietama endid sõjariietusega milleks on USUKILP ja PÄÄSTEKIIVER. Kas mul on need asjad olemas või ma kahtlen?
Piibel julgustab. Tahaksin seda rohkem lugeda, peast kirjakohti endale kinnitada. Seista kaljul Jumala Sõna peal ning olla majakas puhaste akendega.
Täna sadas lumi maha.
Tänaseks kõik.
No comments:
Post a Comment