Seekord on meie detsembrikuu teisiti. Eriti minule, kes detsembrikuu alguses dekreeti jäi ning nüüd kodusolemise võlusid naudib (hetkel veel).
Aga nii mõnelegi on see detsember samuti palju rahulikum ja võibolla seda mitte just eriti positiivses mõttes. Võibolla olude sunnil on tänu töökoormuse vähenemisele või töökaotusele, väga valusalt mõjutatud meie rahaline sissetulek ning seega rõhub õlul kogu jõulueelne stress, kuidas oma maksud makstud saada ning oma lähedastele kingitused osta? Paljudele on see terav küsimus juba avaldunud ehk isegi palju varem, kui siin ainult need viimased kuud.
Inimeste hirm ja stressitase on ülimalt kõrgel tasemel tänu:
A. teadmatusele (kaua selline olukord kestab ja milline on meie tulevik)
B. isolatsioonile (meid on loodud suhtlema, jagama ning pikaajaline üksiolek mõjub meie emotsionaalsele tervisele päris halvasti).
C. hirmule (hirm töökaotuse ja finantsilise olukorra pärast; hirm oma lähedaste ja enda tervise pärast)
Ma pikemalt ei peatuks sellel kõigel negatiivsel, vaid prooviks leida seda pisikest valguskiirt, mis meie pimedas detsembrikuus nii raskelt leitav on.
Vaatades filmi :"How the Grinch stole the Christmas" tekkis paratamatult paralleele meie koroonaviirusega, kus see nö viirus teeb kõik selleks, et me ikka ennast ka jõulude ajal eriti kehvasti tunneks. Kui keegi seda filmi näinud on (mina vist u 100 korda), siis see lõpeb siiski üsna positiivse tõdemusega, et nii jõulud, kui ka sellele eelnev periood on täpselt nii läbikukkunud ja negatiivne, kui me sellel endale mõjuda laseme.
 |
| Ilusat II adventi |
Lõpuks oleme olukorras, kus töökaotuse või sissetuleku vähenemise tõttu, meil ei ole raha, et korraldada korralik osturalli ja tormata pool detsembrikuud kinke otsides, samas tänu töökoormuse vähenemisele või karantiinile on meil rohkem aega (just nimelt aega, mis sellel ajal on ju samuti olnud alati defitsiit).
Maybe, just maybe Christmas is not about the presents? Võibolla jõuludel ei olegi kingitused kõige olulisemad?
“It came without ribbons, it came without tags. It came without packages, boxes, or bags.”
Kõige olulisem kink, mis meil hetkel on- nii sinul kui minul, kui sa seda loed on ELU. Sina oled kellegi jaoks kõige olulisem kingitus :) Ja meile on antud võimalus selles hetkeolukorras leida keegi, kes võibolla seda meenutust vajab.
Isegi, kui see oled sina ise ning tunned, et justkui kellegi jaoks ei ole sa oluline- siis proovi leida inimene, kes sinu silmis seda veel enam vajab. Usu mind, pärast seda, kui oled kellegi jaoks selle sammu teinud: helistanud, kirjutanud, vestelnud või aidanud abivajajat, koged ka ise, mida tähendab hoolimine. Sest hoolimine ei jää kunagi märkamata, isegi kui see esmapilgul võib tunduda nii. Usu mind, see jõuab ühel hetkel ka tee sinuni.
See elu, milleks meid loodi ongi ju peamiselt kokkuvõetav just selles ülipimedas ja raskusi täis detsembrikuus: me ei vaja palju raha, et üksteisest hoolida (sh kingitused jms), me ei vaja tunda, et meie graafik on ülitihe ning justkui oleksin üks asendamatumaid inimesi maailmas.
Mida me vajame, on siiras kaastunne, hoolimine ja üksteise armastamine, ka siis kui tundub, et me hetkel ise seda ei koge.
Lisaks tahaksin julgustada sind, et kui sa oled nii tundnud, siis leia need inimesed oma ellu, kes sinust päriselt hoolivad. See meile kingitud elu on piisavalt lühike, et me ei laseks sel mööduda ilma, et me poleks kogenud, et keegi meist päriselt hoolib, et keegi meid päriselt armastab.
Mind on õnnistatud imelise perekonnaga, kogudusega, kuhu kuulun (Mosaiik kogudus) ning sõpradega, kellele tean, et saan alati loota. Ka siis, kui olen kõige sügavamas orus.
Kui sa hetkel tunned, et vajad oma ellu muutust, uut lootust või hoolimist, siis julgustan sind kirjutama, rääkima. Ära jää oma tunnetega, ega oma murega üksi. Me ei pea siin elus nendest raskustest üksi läbi minema. Mina usun, et Jumal on meid loonud üksteist toetama, julgustama sel teekonnal ning kõik muu, mis sellega kaasneb on lahendatav läbi ennastohverdava armastuse, julguse ning aususe.
Miks me täidame oma detsembrikuu tulukeste, küünalde ning nii paljude valgusallikatega, kui vähegi võimalik? Sest me vajame valgust. Ilma valguseta pole elu ja me ei näeks mitte midagi.
Sügavale meie südamesse on kodeeritud soov leida see soojus ja valgus, mis valgustaks meie eluteed. Valgus, mis võitis pimeduse. Julgustan sind uurima, mis siis on siiski see tõeline jõuludega seotud rõõmusõnum, kui taevas süttis ere täht ning miks me tähistame Jeesuse sünnipäeva üha enam nii materiaalsete väärtustega, kui seda on kiirustamine, rahateenimine ja kingitused ja palju sööki.
“Maybe Christmas (he thought) doesn’t come from a store. Maybe Christmas perhaps means a little bit more.”
https://www.youtube.com/watch?v=jPM3TEzYpGg
Praegusel hetkel on minu silmis meil igaühel võimalus kokku leppida omavahel, et me nendel jõuludel ei tee üksteisele kingitusi (võibolla siis lastele), aga et väärtustame kingitusena üksteise aega ja lähedust (kui see on võimalik). Kui sul pole võimalik neid jõule oma lähedaste või pere seltsis veeta, siis leia see üks või mõned inimesed, kellega koos olla.
Ja teisalt julgustan neid, kellel on pere, märkama neid enda ümber, kellel võibolla ei ole ja kes vajaksid just seda algatatud vestlust, kõne ja hoolimisetegu (kasvõi jättes midagi ilusat ukse taha). Ja mitte ainult jõuluperioodil, vaid igal ajal. 💫
Siin üks vahva lugu, mille for KING & COUNTRY - TOGETHER feat. Kirk Franklin & Tori Kelly salvestasid kodus karantiinis olles:
https://www.youtube.com/watch?v=lR1Hk0FVi_k
Ole hoitud!
A.
No comments:
Post a Comment