Argus või alandlikkus?

Kui päris aus olla, siis olen üsna väsinud nägemast ja kuulmast seda, kuidas meil kõigil on oma „tõde“, mida väga tugevalt ja lausa ärritatult jagatakse ja välja öeldakse. Seistakse selle eest, mida arvatakse enda arust õige olevat ning sellisel juhul on inimeste suhtumine- kui sa ei ole meie poolt, siis sa oled meie vastu. Aetakse taga oma õigusi, sealhulgas märkamata, kui paljud inimesed saavad tegelikult haiget. Kogu see koroonaga seonduv maailm on toonud meie sekka nii palju segadust, hirmu, teadmatust ja palju muud, mis on niigi olnud rusuv ja eluhävitavalt negatiivne. Inimeste käitumine on ületanud igasuguse võime mõista, andeks anda ja lepitust otsida. Üleskutsed minna haiglatesse läbipõlenud õdesid ja arste kiusama, poemüüjaid (tänu kellele, sul ka täna toit laual, muide) provotseerima ja häbistama jne.

Kõike seda nähes, on minu südames- kurbus. Kurbus, et me arvates on ainult MINUL ÕIGUS ja kõik muu on teisejärguline. Kurbus, et kui ma nö ei seisa oma õiguste ja nö õigete asjade eest väga intensiivsel moel, siis olen automaatselt arg ning lammas ja määgin kaasa kõikide rumalatega. Kuid siiski, kas see, kui ma otsustan mitte kaasa vaielda ega süüdistada ja nö olen erapooletu, teeb minust automaatselt ara inimese, kes pole ka sealhulgas „õige“ kristlane? Mina nii ei arva. Argusel ja alandlikkusel on väga suur vahe. Ma ei pea ennast araks inimeseks, kuid siiski soovin ka täna praegu ja siin öelda, et ma pole kõiketeadja ja mul pole kõiki vastuseid. Ma soovin olla pigem alandlik inimene, kes tahab olla toeks ja abiks igaühele teist, kellel on praegu raske. Ma soovin olla toeks sulle, keda ma võibolla ei mõista ja sulle, kes sa võibolla oled just praegu mind sildistamas- kas ma olen vaktsineeritute või mittevaktsineeritute leeris. Tea, ma pole mitte kummaski. Ma olen selles leeris, kus iga inimene on oluline ja vajalik! Jumal on armastanud igat inimest ja see on ka minu igatsus ja soov, et iga inimene võiks ka praegu nendes raskustes ja teadmatuses tunda, et ta pole üksi. Rääkides kristlaseks olemisest, siis minu silmis oli Jeesus alandlik ja kuulekas. Kellele? Oma Isale taevas. Ta teenis oma jüngreid, parandas haigeid, andis lootust lootusetutele. Niisiis, kui te küsite taas, et kas ma olen arg kristlane, et ma ei seisa oma väärtuste ja uskumuste eest? Siis vastan taas- ei ma ei ole arg, ma tahan olla armuline, nii nagu Jeesus oli armuline. Ma tahan olla rahulooja ning andestav, nii nagu Jeesus on valmis meile iga päev andestama ikka ja ikka uuesti. Ma tahan olla tuline neis asjus, milles Jeesus oli tuline ja milleks ta siia maailma tuli- et meil igaühel oleks elu. Ta ei tulnud siia maailma, et võidelda maailma „relvadega“ või et võidelda valitsuskorra ja inimeste vastu. Vastupidi, alandlikult oli ta valmis ohverdama end, sealhulgas öeldes sõnad mis igal korral vähemalt mulle pisarad silma toovad: „Isa anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad!“ Miks ma ei proovi võidelda valitsusega? Sest ma pole kõikvõimas. Ma ei tahaks endast arvata liig palju. Just sel lihtsal põhjusel, et kui ühel hetkel ongi nii, et see valitsus keda ma nii väga taga kirusin, vahetub, siis mil moel mina saan kindel olla, et nüüd täpselt need uued inimesed otsustavad nii, nagu minule meeldiks ja mina seda soovin? Lihtne vastus on, et mina ei saa ja ei peagi omama kõiges siin maailmas kontrolli. Aga ma tean, kes seda omab. See on minu Taevane Isa. Ja sellest piisab, minule. Ma teen oma osa ning proovin täita seda käsku, mille Jeesus mulle jättis. Armastada oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ning seejärel- armastada oma ligimest (kõrval olevat inimest) nagu iseennast. Kui kuulata Eesti ühe kuulsama ja andekama helilooja Arvo Pärdi mõtisklust:

, siis tema hääles ei ole argust, vaid pigem alandlikkust. Tema hääles ei kõla pealetükkiv soov ennast kehtestada ja oma õigust jalule seada. Ja täpselt selline alandlikkus on suurimaks ja mõjuvaimaks eeskujuks. Arvo Pärdi sõnad: vaikus on tarkus.

Elu on alandlikkuse kool ja oma jõududega me siin hakkama ei saa. Jumala abiga aga küll. Kahjuks just sellisest alandlikkusest (õigest julgusest) on meil hetkel väga palju puudu.