Kas Grinch (koroona) varastas jõulud?

Seekord on meie detsembrikuu teisiti. Eriti minule, kes detsembrikuu alguses dekreeti jäi ning nüüd kodusolemise võlusid naudib (hetkel veel). 

Aga nii mõnelegi on see detsember samuti palju rahulikum ja võibolla seda mitte just eriti positiivses mõttes. Võibolla olude sunnil on tänu töökoormuse vähenemisele või töökaotusele, väga valusalt mõjutatud meie rahaline sissetulek ning seega rõhub õlul kogu jõulueelne stress, kuidas oma maksud makstud saada ning oma lähedastele kingitused osta? Paljudele on see terav küsimus juba avaldunud ehk isegi palju varem, kui siin ainult need viimased kuud. 

Inimeste hirm ja stressitase on ülimalt kõrgel tasemel tänu: 

A. teadmatusele (kaua selline olukord kestab ja milline on meie tulevik)

B. isolatsioonile (meid on loodud suhtlema, jagama ning pikaajaline üksiolek mõjub meie emotsionaalsele tervisele päris halvasti). 

C. hirmule (hirm töökaotuse ja finantsilise olukorra pärast; hirm oma lähedaste ja enda tervise pärast)

Ma pikemalt ei peatuks sellel kõigel negatiivsel, vaid prooviks leida seda pisikest valguskiirt, mis meie pimedas detsembrikuus nii raskelt leitav on.

Vaatades filmi :"How the Grinch stole the Christmas" tekkis paratamatult paralleele meie koroonaviirusega, kus see nö viirus teeb kõik selleks, et me ikka ennast ka jõulude ajal eriti kehvasti tunneks. Kui keegi seda filmi näinud on  (mina vist u 100 korda), siis see lõpeb siiski üsna positiivse tõdemusega, et nii jõulud, kui ka sellele eelnev periood on täpselt nii läbikukkunud ja negatiivne, kui me sellel endale mõjuda laseme.

Ilusat II adventi

Lõpuks oleme olukorras, kus töökaotuse või  sissetuleku vähenemise tõttu, meil ei ole raha, et korraldada korralik osturalli ja tormata pool detsembrikuud kinke otsides, samas tänu töökoormuse vähenemisele või karantiinile on meil rohkem aega (just nimelt aega, mis sellel ajal on ju samuti olnud alati defitsiit).

Maybe, just maybe Christmas is not about the presents? Võibolla jõuludel ei olegi kingitused kõige olulisemad?

“It came without ribbons, it came without tags. It came without packages, boxes, or bags.”

Kõige olulisem kink, mis meil hetkel on- nii sinul kui minul, kui sa seda loed on ELU. Sina oled kellegi jaoks kõige olulisem kingitus :) Ja meile on antud võimalus selles hetkeolukorras leida keegi, kes võibolla seda meenutust vajab. 

Isegi, kui see oled sina ise ning tunned, et justkui kellegi jaoks ei ole sa oluline- siis proovi leida inimene, kes sinu silmis seda veel enam vajab. Usu mind, pärast seda, kui oled kellegi jaoks selle sammu teinud: helistanud, kirjutanud, vestelnud või aidanud abivajajat, koged ka ise, mida tähendab hoolimine. Sest hoolimine ei jää kunagi märkamata, isegi kui see esmapilgul võib tunduda nii. Usu mind, see jõuab ühel hetkel ka tee sinuni. 

See elu, milleks meid loodi ongi ju peamiselt kokkuvõetav just selles ülipimedas ja raskusi täis detsembrikuus: me ei vaja palju raha, et üksteisest hoolida (sh kingitused jms), me ei vaja tunda, et meie graafik on ülitihe ning justkui oleksin üks asendamatumaid inimesi maailmas. 

Mida me vajame, on siiras kaastunne, hoolimine ja üksteise armastamine, ka siis kui tundub, et me hetkel ise seda ei koge.

Lisaks tahaksin julgustada sind, et kui sa oled nii tundnud, siis leia need inimesed oma ellu, kes sinust päriselt hoolivad. See meile kingitud elu on piisavalt lühike, et me ei laseks sel mööduda ilma, et me poleks kogenud, et keegi meist päriselt hoolib, et keegi meid päriselt armastab. 

Mind on õnnistatud imelise perekonnaga, kogudusega, kuhu kuulun (Mosaiik kogudus) ning sõpradega, kellele tean, et saan alati loota. Ka siis, kui olen kõige sügavamas orus.  

Kui sa hetkel tunned, et vajad oma ellu muutust, uut lootust või hoolimist, siis julgustan sind kirjutama, rääkima. Ära jää oma tunnetega, ega oma murega üksi. Me ei pea siin elus nendest raskustest üksi läbi minema. Mina usun, et Jumal on meid loonud üksteist toetama, julgustama sel teekonnal ning kõik muu, mis sellega kaasneb on lahendatav läbi ennastohverdava armastuse, julguse ning aususe. 

Miks me täidame oma detsembrikuu tulukeste, küünalde ning nii paljude valgusallikatega, kui vähegi võimalik?  Sest me vajame valgust. Ilma valguseta pole elu ja me ei näeks mitte midagi. 

Sügavale meie südamesse on kodeeritud soov leida see soojus ja valgus, mis valgustaks meie eluteed. Valgus, mis võitis pimeduse. Julgustan sind uurima, mis siis on siiski see tõeline jõuludega seotud rõõmusõnum, kui taevas süttis ere täht ning miks me tähistame Jeesuse sünnipäeva üha enam nii materiaalsete väärtustega, kui seda on kiirustamine, rahateenimine ja kingitused ja palju sööki.

 

“Maybe Christmas (he thought) doesn’t come from a store. Maybe Christmas perhaps means a little bit more.”

https://www.youtube.com/watch?v=jPM3TEzYpGg

 

Praegusel hetkel on minu silmis meil igaühel  võimalus kokku leppida omavahel, et me nendel jõuludel ei tee üksteisele kingitusi (võibolla siis lastele), aga et väärtustame kingitusena üksteise aega ja lähedust (kui see on võimalik). Kui sul pole võimalik neid jõule oma lähedaste või pere seltsis veeta, siis leia see üks või mõned inimesed, kellega koos olla. 

Ja teisalt julgustan neid, kellel on pere, märkama neid enda ümber, kellel võibolla ei ole ja kes vajaksid just seda algatatud vestlust, kõne ja hoolimisetegu (kasvõi jättes midagi ilusat ukse taha). Ja mitte ainult jõuluperioodil, vaid igal ajal. 💫

 

Siin üks vahva lugu, mille  for KING & COUNTRY - TOGETHER feat. Kirk Franklin & Tori Kelly salvestasid kodus karantiinis olles:

https://www.youtube.com/watch?v=lR1Hk0FVi_k

 

Ole hoitud!

A. 

Ootamatus ja ootamine

Tihti on nii, et kui on raske, siis läheb veel raskemaks ja tundub, et neid raskusi aina kallatakse kuskilt juurde justkui külgetõmbejõuga.

Viimased nädalad on minu jaoks olnud väga rasked. Nii emotsionaalselt, aga ka füüsiliselt. On olnud õhus küsimärke, mõtteid, mis justkui ameerika mägedena on vahel positiivsemad ja vahel negatiivsemad.

On olnud meeletut väsimust, nõrkust ja füüsiliselt täiesti võimetut olekut. Jah, kord kuus külastavad mind need 3 päeva, kus on meeletu peavalu, oksendamine, nõrkus ja voodi- migreen. Pärast seda laste kõrged palavikud ja haigused ning lõpuks ka mõned uudised, mis justkui tabavad ootamatult. Tahtmatud küsimused: kust see nüüd siis tuli? miks on kõik muutunud? kuidas edasi?

Meie elu vist kord on selline, et me ei saa tegelikult kunagi lõpuni valmis olla uudisteks, mis niidavad meid jalust ja suruvad meid põlvili. Ja siis leiame ennast olukorrast, kus me tunneme abitust, kuna see on meie mõjuvõimust ja meie suutlikkusest täiesti väljaspool. 

Ühesõnaga- ühel hetkel tuleb mõistmine, et paljud asjad siin elus tegelikult pole minu otsustada ja minu valida. 

Nüüd tuleb mängu minu jaoks kaks kõige raskemat asja: teadmatusega leppimine ja ootamine.

Need kaks tegelast võivad lõigata meie südamesse väga sügavad haavad ning vahel tuua kaasa lootusetust ja allaandmist.

Nüüd, et aga kõik ei tunduks liiga kurb, tahaksin jagada teiega seda, kuidas mina nende võitluste ja raskustega toime tulen.

God does not need our strength, He needs our surrender.

Olen õppinud oma elus ka kõige raskemas olukorras, teadmatuses, lõputus ootuses üht ja see on- oma olukorra üleandmise Jumala kätte. Ehk siis kõige lihtsamalt sõnastatuna elama päev korraga kui vaja ning igal hommikul taas ja taas ütlema: mina ei tea, mina ei suuda, ma ei näe lahendusi, kuid Jumal ma tean seda: 

ET ISEGI, KUI MINU OLUKORD ON MUUTUNUD, SIIS JUMAL SINA OLED SAMA.

Üks suur julgustus on meile siiski antud ja see on, et isegi, kui me ei saa enamikel juhtudel kontrollida sündmusi ja olukordi, mis meid tabavad, siis mida me saame valida, on see, kuidas me sellele reageerime. 

Täpselt seda ma taas ka sel korral kogesin, et nii kaua kuni ma hoidsin kinni oma paanikast, hirmust ja segadusest, mattusin ma üha rohkem selle alla. Aga sel hetkel, kui tegin taas otsuse, et Jumal ma usaldan ka selle olukorra Sinu kätte ja tean, et Sinu parim plaan täitub minu elus. Ma otsustan seda uskuda, isegi kui ma seda ei näe. 

Praktiliselt kohe pärast seda otsust saabus rahu minu südamesse ning täpselt see lause, kus Jumal nii eriliselt kinnitas:

SINU OLUKORD ON VÕIBOLLA MUUTUNUD, KUID MINA EI OLE. MA OLEN JÄTKUVALT SINUGA!

Jah, minu Taevane Isa on endiselt armastav, andestav, lähedal ja soovimas mulle parimat. Ma ei ole üksi!

Elus on perioode, kus pole muud teha, kui oodata ja olla kannatlik, teadmata, millal täituvad meie südame suurimad igatsused. Ka see on üks paras võitlus, kuid parim osa selle juures on see, et me tegelikult koguaeg kasvame, õpime ja saame palju tugevamaks, kui me varem oleme kunagi olnud. 

Keegi tark mees kunagi ütles, et on kahte sorti inimesi: ühed on need, kes raskustes pettuvad, annavad alla ja hakkavad süüdistama kõiki ja kõike enda ümber. Ning teised inimesed pööravad need raskused millekski, millest õppida ning mida nad saavad kasutada teiste julgustamiseks, teiste abistamiseks ja nõu andmiseks- nad näevad ka selles raskes olukorras lootusekiirt, mis tegelikult viib neid elus sinna, kuhu nad ilma nende võitlusteta poleks mitte kunagi jõudnud. Ja selle kõige juures on see kõige erilisem aspekt- nad on teistele õnnistuseks! See on midagi erakordset! 

When I have nothing left, God I need nothing more

When my heart loses focus Lord, give me grace to see that You share these tears with me no, I won’t sit in sorrow come and rescue me from me out of the shadows You’re pulling me

Kui sa praegu loed seda ja tunned, et sa vajaksid julgustust ja kinnitust, siis allolev video on sulle:

Mis on sinu elu hind?

Igal asjal meie elus on justkui hind. Võibolla mitte konkreetne rahaline väärtus, kuid sellesarnast mõistet omistame siiski väga tihti oma igapäevaelu asjadele, mida me soovime ja igatseme.
Juba siia maailma sündides, maksab ema väga valusat hinda, ohverdades oma keha ja kannatades enneolematuid valusid- selliseid, mida sa arvad, et pole iial kogenud. Ka pärast tema kehaga toimunud muutused on hind, mille üks ema on nõus vaikides maksma. Miks? Sest armastus ja igatsus selle erilise kingituse järele on lihtsalt suurem. 
Pärast seda püüdleme me aina paremuse poole. Emad-isad soovivad oma lastele parimat ning on nõus maksma selle eest kõrget hinda. Karjääriredelil ülespoole pürgivad noored on nõus maksma hinda- ajahinda, pühendudes täiesti enda arendamisele ja teadmiste kogumisele. Mis on nende hind? Võibolla neil ei jää tegelikkuses aega niivõrd oma sõpradele, lähedastele ning nad on vaikimisi, selle hinnaga nõus, lootes, et tulevikus tagab see taas kõik, mida nad vajavad.

Seega on meie käes justkui mitu erinevat hinnalipikut, millele väärtus omistada.
Need on:
aja hind (ajaline väärtus, mida me kellelgi anname)
Kui palju on meie aeg väärt, kui hinnaline see meie jaoks on ning kellega me otsustame seda jagada?
kogemuste hind (milliseid kogemusi me otsime)
Kas kõik kogemused on meile vajalikud, mida me igatseme? Millist hinda me nende kogemuste eest maksma peame?
rahaline hind (mida ma teen on rahaga- meie ühiskonna kokkulepitud väärtusega, mis näitab kui rikas või edukas sa oled) 
tarkuse hind (mida targemaks me saame, seda rumalamana ennast tunneme)
Nüüd siit edasi mõeldes......kas minu eesmärk on siin elus vaid minu heaolu või märkan ka teisi? 
Kuna meile igaühele on loodud ka hing: mitte ilmaasjata ei öelda, et me peaksime rohkem mõtlema oma südamega, kui peaga. Lause: "ainult südamega näed sa hästi" puudutas mind ükspäev väga tugevalt. Siinkohal ma ei tahaks meie mõistuse tarkust üldse mitte alahinnata, vaid olla tänulik, et meie keha on niivõrd suurepärases tasakaalus. 
Kuid kuidas siis on lood selle südamega? Kuidas on lood meie hingega? 
Mina usun, et ka meie hingel on hind.  
Selles elus, kus me tormame nii mitut eri suunda, igatsedes leida lõpuks rahu: olgu selleks majanduslik heaolu, kogemuslik rahulolu (mida rohkem olen elus reisinud ja erinevaid paiku avastanud) või karjääriredelil teadmiste omandamine.

Siiski ühel hetkel kogeme abitut nõrkust- ma ei ole suuteline omandama kogu maailma raha ja kui ka olen majanduslikult kindlustatud ja saavutan selle mida rahalises mõistes igatsesin- siis kas hind, mis selle jaoks maksin oli seda väärt? Ja kas nüüd olen saavutanud selle rahu? Jah, mingis mõttes toob raha omamine meile hingerahu, kuid mitte täielikku.
Miks muidu on hollywoodi kuulsused "KÕIKE OMADES"  kogenud hingelist tühjust ning otsinud seda alkoholist, mõnuainetest, ennustajatelt jne. Me oleme loodud nii, et me igatseme hingelist rahu.

Täpselt sama kehtib ka kogemuste ja teadmiste omandamise kohta. Me võime lõpuni jääda vaidlema, kelle kogemused on väärtuslikumad ning kelle tarkus on suurem, kuid hiljem oma kodus üksi olles leiame taas eest tühjuse. Miks on see nii?  Miks rahuldavad meid need kogemused ja tarkuse omandamised vaid lühiajaliselt?
Sest me oleme loodud nii, et me igatseme hingelist rahu.
Me oleme loodud selleks, et meie hing oleks ühenduses meie Loojaga. Alles seejärel kogeme tõelist rahu.  Täpselt seda on meile kinnitanud Eesti kõige kuulsam helilooja Arvo Pärt ( https://www.youtube.com/watch?v=mYRtmvQNb1Y&t=203s) ning nii mitmedki Hollywoodi staarid (sealhulgas Kanye West jms), kes on eneseotsingutes ja kogu maailma rikkuses siiski vajanud seda hingelist muutust- kohtumist oma Loojaga, Jumalaga.
Niisamuti Clive Staples Lewis, kes oli Oxfordi Ülikooli õppejõud ja  kirjanik, kirjutades oma elujooksul üle 30 raamatu ja eitades Jumala olemasolu, leidis ta siiski ühel hetkel, et vajab Jumalat.
Mõned tema tsitaadid (inglise keeles):

“I believe in Christianity as I believe that the sun has risen: not only because I see it, but because by it I see everything else.” 
(Ma usun Jumalasse sama kindlalt nagu sellesse, et päike tõuseb. Mitte ainult selle pärast, et ma seda näen, vaid tänu sellele näen ma ka kõike muud)

“If we find ourselves with a desire that nothing in this world can satisfy, the most probable explanation is that we were made for another world.” 

(Kui me leiame enda seest selle igatsuse, kus mtte miski siin maailmas meid ei rahulda, siis kõige tõenäolisem seletus sellele on, et meid on loodud teistsuguse maailma jaoks)

― C.S. Lewis

Seega, me hing vajab enamat. Jääb küsimus: mis on selle hingerahu hind?
Ühelt poolt meile hind puudub, kuna Jumal on niii väga igatsenud osadust meiega, et Ta maksis ise selle hinna- selleks ta ohverdas oma ainukese poja, Jeesuse, kes suri ristil meie kõigi eest.
Miks suri süütu mees ristil sinu ja minu pärast? Sest Jeesus maksis just selle hinna, sinu ja minu eest, et me saame nüüd lihtsalt öelda Jumalale, et palun anna mulle andeks ja ma soovin, et Sa tuleksid minu ellu ja oleksid minu Päästja ja parim sõber. 
Ilma Jeesuseta meil sellist ligipääsu kahjuks Jumala juurde ei oleks. Nii nagu vanal ajal ohverdati loomi ja inimesed püüdsid leida andestust läbi oma parima ohverduse tuues see Jumalale, proovides sellega vältida Jumala pahameelt jne- siis nüüd on Jumal ise loonud selle silla inimeste ja Jumala vahel. Miks seda silda vaja oli? Sest meie kõik oleme kahjuks ka patuse loomuga (halvale kalduv), me loomuses on teha pattu, vigu ja me ei ole täiuslikud. 
Aga Jumal on puhas ja Püha, ilma patuta. Ning need kaks asja ei saa koos käia. Niisiis Jumal armastas meid nii väga, et ta oli ise nõus maksma selle hinna. Ta saatis oma ainsa Poja Jeesuse, et me saaksime läbi Tema leida andestust, armastust, ja rahu, mida me tegelikult siin elus kõige rohkem vajame.

Tegelikult on üsna tähtis küsida ka seda, et mis hinda meie oleme nõus maksma oma hingerahu eest? Väga tegelikult ju ei soovi mingit hinda maksta. Soovime tihti saada kõike vähese vaevaga ning ootame tulemust kiiremini, kui seda saame. 
Kuid kas me omame enda ümber sõpra, kelle eest oleme nõus oma eluga maksma? Pole päris kindel....
Jeesus seevastu pidas meid selliseks sõbraks, kelle eest ta oli nõus oma elu loovutama. 
Ja millega meie Tema sõprusele vastame? Kõhklustega? Kahtlustega? Laiskusega? Mugavusega?

Milline on sinu elu hind ja kuidas see sinu igapäevaelus väljendub? 
Jumala jaoks on sinu elul meeletu väärtus ja Tema armastus, isegi kui sa seda vastu võtta ei soovi on midagi suuremat, kui me suudame mõista.
Ainus hind, mida Jumal meilt ootab (just täpselt nagu lapsevanem oma lapselt) on: vastuarmastus, austus ja sõnakuulelikkus. Pole ju palju tahetud?
Me ju ise ootame seda kõike täpselt samamoodi oma lastelt. Miks ei peaks meie Looja seda meie käest ootama.

Sinu hingerahu eest on hind makstud, lihtsalt võta see vastu!

Täna ja homme ja ülehomme

21.märts 2020

Eile algas kevad. Karantiin kestab ja see nädal olen olnud töölt kodus. Eile selgus, et olen ka järgmise nädala kodus (23.03-27.03), kaugtöö.

Hendrik viib tunde läbi internetikeskkonnas.

Meie majas on ka hetkel veidi ärevust, kuna meil siin mõnel on köha ja minul juba mõnda aega ka kurguvalu. Ilma palavikuta teste aga ei tehta. Püsime kodus.

Oleme kogudusega moodustanud palveketi.

Eestis 283 nakatunut. Lugesin uudiseid Itaalia kohta, mis ületas Wuhani päevase suurima suremuse arvu. Lugesin veidi ka statistikat, kuidas Hispaanias ja Saksamaal on peaaegu samasuur nakatunute arv (umbes 21 000) ja surmajuhtumite arv nii drastiliselt erinev. Hispaanias surnuid üle 1000 ja Saksamaal 68. Tekib küsimus, et mida nemad teevad teisiti?

Hetkel käivad spekulatsioonid, et Eesti saab tõsisema laine kätte täpselt nii nagu kõik teised riigid, küsimus on ainult millal ja millisel määral.

Hommikul oli hea palveaeg, üldse pärast meie koguduse igaõhtuseid live-ülistusi on minu südamesse tulnud rahu. Ma ei veeda enam aega paaniliselt internetis uudiseid lugedes ja olukorda niivõrd analüüsides. Ma veedan aega palves, tänus ja rahus koos Jumalaga.

Jumal teab ja näeb. Soovin vaid, et ma saaksin olla Tema käteks ja jalgadeks sellel segasel ajal.

Kodus olemine pole kerge- palju igavust, rutiini, koristamist, söögitegemist, tüdimust ja siis kõik jälle otsast peale. 

Mind on aidanud see, et kui leida endale mingi uus hobi või tegevus. Proovin hakata kitarri harjutama. Proovin hakata blogi pidama. Igapäevaselt, mis on muutunud. Proovin leida rohkem palveaega, ülistusaega. Minu, kui suhtleja jaoks on see karantiin palju raskem, kui arvasin.

Muutunud on drastiliselt palju!

Alles ma istusin tööl oma töökaaslase Kadriga ning arutlesime, et Hiina olukord on päris karm. Nüüd oleme kodus, karantiinis. Meie euroopa riigid võitlevad ellujäämisega ning võrdlevad seda olukorda sõjaga ning teada on, et on ainult aja küsimus, millal see kõik jõuab meieni. Kas me oleme valmis?

Kas meie süda on valmis? Kas ma olen armastanud ja palunud andestust enda ümber olevatelt inimestelt? Kas ma olen valmis Jeesusega kohtuma? Kas ma olen valmis külvama elu, kui ümberringi on surm? Kas ma jään ustavaks ka siis kui ümberringi kaob minu pere, lähedased?

Paanikat ei ole. Hirmu ei ole. On hea mõelda nendele asjadele. Olla valmis. Valmistuda. Piibel õpetab meid valmistuma, riietama endid sõjariietusega milleks on USUKILP ja PÄÄSTEKIIVER. Kas mul on need asjad olemas või ma kahtlen?

Piibel julgustab. Tahaksin seda rohkem lugeda, peast kirjakohti endale kinnitada. Seista kaljul Jumala Sõna peal ning olla majakas puhaste akendega. 

Täna sadas lumi maha. 

Tänaseks kõik.