Argus või alandlikkus?

Kui päris aus olla, siis olen üsna väsinud nägemast ja kuulmast seda, kuidas meil kõigil on oma „tõde“, mida väga tugevalt ja lausa ärritatult jagatakse ja välja öeldakse. Seistakse selle eest, mida arvatakse enda arust õige olevat ning sellisel juhul on inimeste suhtumine- kui sa ei ole meie poolt, siis sa oled meie vastu. Aetakse taga oma õigusi, sealhulgas märkamata, kui paljud inimesed saavad tegelikult haiget. Kogu see koroonaga seonduv maailm on toonud meie sekka nii palju segadust, hirmu, teadmatust ja palju muud, mis on niigi olnud rusuv ja eluhävitavalt negatiivne. Inimeste käitumine on ületanud igasuguse võime mõista, andeks anda ja lepitust otsida. Üleskutsed minna haiglatesse läbipõlenud õdesid ja arste kiusama, poemüüjaid (tänu kellele, sul ka täna toit laual, muide) provotseerima ja häbistama jne.

Kõike seda nähes, on minu südames- kurbus. Kurbus, et me arvates on ainult MINUL ÕIGUS ja kõik muu on teisejärguline. Kurbus, et kui ma nö ei seisa oma õiguste ja nö õigete asjade eest väga intensiivsel moel, siis olen automaatselt arg ning lammas ja määgin kaasa kõikide rumalatega. Kuid siiski, kas see, kui ma otsustan mitte kaasa vaielda ega süüdistada ja nö olen erapooletu, teeb minust automaatselt ara inimese, kes pole ka sealhulgas „õige“ kristlane? Mina nii ei arva. Argusel ja alandlikkusel on väga suur vahe. Ma ei pea ennast araks inimeseks, kuid siiski soovin ka täna praegu ja siin öelda, et ma pole kõiketeadja ja mul pole kõiki vastuseid. Ma soovin olla pigem alandlik inimene, kes tahab olla toeks ja abiks igaühele teist, kellel on praegu raske. Ma soovin olla toeks sulle, keda ma võibolla ei mõista ja sulle, kes sa võibolla oled just praegu mind sildistamas- kas ma olen vaktsineeritute või mittevaktsineeritute leeris. Tea, ma pole mitte kummaski. Ma olen selles leeris, kus iga inimene on oluline ja vajalik! Jumal on armastanud igat inimest ja see on ka minu igatsus ja soov, et iga inimene võiks ka praegu nendes raskustes ja teadmatuses tunda, et ta pole üksi. Rääkides kristlaseks olemisest, siis minu silmis oli Jeesus alandlik ja kuulekas. Kellele? Oma Isale taevas. Ta teenis oma jüngreid, parandas haigeid, andis lootust lootusetutele. Niisiis, kui te küsite taas, et kas ma olen arg kristlane, et ma ei seisa oma väärtuste ja uskumuste eest? Siis vastan taas- ei ma ei ole arg, ma tahan olla armuline, nii nagu Jeesus oli armuline. Ma tahan olla rahulooja ning andestav, nii nagu Jeesus on valmis meile iga päev andestama ikka ja ikka uuesti. Ma tahan olla tuline neis asjus, milles Jeesus oli tuline ja milleks ta siia maailma tuli- et meil igaühel oleks elu. Ta ei tulnud siia maailma, et võidelda maailma „relvadega“ või et võidelda valitsuskorra ja inimeste vastu. Vastupidi, alandlikult oli ta valmis ohverdama end, sealhulgas öeldes sõnad mis igal korral vähemalt mulle pisarad silma toovad: „Isa anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad!“ Miks ma ei proovi võidelda valitsusega? Sest ma pole kõikvõimas. Ma ei tahaks endast arvata liig palju. Just sel lihtsal põhjusel, et kui ühel hetkel ongi nii, et see valitsus keda ma nii väga taga kirusin, vahetub, siis mil moel mina saan kindel olla, et nüüd täpselt need uued inimesed otsustavad nii, nagu minule meeldiks ja mina seda soovin? Lihtne vastus on, et mina ei saa ja ei peagi omama kõiges siin maailmas kontrolli. Aga ma tean, kes seda omab. See on minu Taevane Isa. Ja sellest piisab, minule. Ma teen oma osa ning proovin täita seda käsku, mille Jeesus mulle jättis. Armastada oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ning seejärel- armastada oma ligimest (kõrval olevat inimest) nagu iseennast. Kui kuulata Eesti ühe kuulsama ja andekama helilooja Arvo Pärdi mõtisklust:

, siis tema hääles ei ole argust, vaid pigem alandlikkust. Tema hääles ei kõla pealetükkiv soov ennast kehtestada ja oma õigust jalule seada. Ja täpselt selline alandlikkus on suurimaks ja mõjuvaimaks eeskujuks. Arvo Pärdi sõnad: vaikus on tarkus.

Elu on alandlikkuse kool ja oma jõududega me siin hakkama ei saa. Jumala abiga aga küll. Kahjuks just sellisest alandlikkusest (õigest julgusest) on meil hetkel väga palju puudu.

Kas Grinch (koroona) varastas jõulud?

Seekord on meie detsembrikuu teisiti. Eriti minule, kes detsembrikuu alguses dekreeti jäi ning nüüd kodusolemise võlusid naudib (hetkel veel). 

Aga nii mõnelegi on see detsember samuti palju rahulikum ja võibolla seda mitte just eriti positiivses mõttes. Võibolla olude sunnil on tänu töökoormuse vähenemisele või töökaotusele, väga valusalt mõjutatud meie rahaline sissetulek ning seega rõhub õlul kogu jõulueelne stress, kuidas oma maksud makstud saada ning oma lähedastele kingitused osta? Paljudele on see terav küsimus juba avaldunud ehk isegi palju varem, kui siin ainult need viimased kuud. 

Inimeste hirm ja stressitase on ülimalt kõrgel tasemel tänu: 

A. teadmatusele (kaua selline olukord kestab ja milline on meie tulevik)

B. isolatsioonile (meid on loodud suhtlema, jagama ning pikaajaline üksiolek mõjub meie emotsionaalsele tervisele päris halvasti). 

C. hirmule (hirm töökaotuse ja finantsilise olukorra pärast; hirm oma lähedaste ja enda tervise pärast)

Ma pikemalt ei peatuks sellel kõigel negatiivsel, vaid prooviks leida seda pisikest valguskiirt, mis meie pimedas detsembrikuus nii raskelt leitav on.

Vaatades filmi :"How the Grinch stole the Christmas" tekkis paratamatult paralleele meie koroonaviirusega, kus see nö viirus teeb kõik selleks, et me ikka ennast ka jõulude ajal eriti kehvasti tunneks. Kui keegi seda filmi näinud on  (mina vist u 100 korda), siis see lõpeb siiski üsna positiivse tõdemusega, et nii jõulud, kui ka sellele eelnev periood on täpselt nii läbikukkunud ja negatiivne, kui me sellel endale mõjuda laseme.

Ilusat II adventi

Lõpuks oleme olukorras, kus töökaotuse või  sissetuleku vähenemise tõttu, meil ei ole raha, et korraldada korralik osturalli ja tormata pool detsembrikuud kinke otsides, samas tänu töökoormuse vähenemisele või karantiinile on meil rohkem aega (just nimelt aega, mis sellel ajal on ju samuti olnud alati defitsiit).

Maybe, just maybe Christmas is not about the presents? Võibolla jõuludel ei olegi kingitused kõige olulisemad?

“It came without ribbons, it came without tags. It came without packages, boxes, or bags.”

Kõige olulisem kink, mis meil hetkel on- nii sinul kui minul, kui sa seda loed on ELU. Sina oled kellegi jaoks kõige olulisem kingitus :) Ja meile on antud võimalus selles hetkeolukorras leida keegi, kes võibolla seda meenutust vajab. 

Isegi, kui see oled sina ise ning tunned, et justkui kellegi jaoks ei ole sa oluline- siis proovi leida inimene, kes sinu silmis seda veel enam vajab. Usu mind, pärast seda, kui oled kellegi jaoks selle sammu teinud: helistanud, kirjutanud, vestelnud või aidanud abivajajat, koged ka ise, mida tähendab hoolimine. Sest hoolimine ei jää kunagi märkamata, isegi kui see esmapilgul võib tunduda nii. Usu mind, see jõuab ühel hetkel ka tee sinuni. 

See elu, milleks meid loodi ongi ju peamiselt kokkuvõetav just selles ülipimedas ja raskusi täis detsembrikuus: me ei vaja palju raha, et üksteisest hoolida (sh kingitused jms), me ei vaja tunda, et meie graafik on ülitihe ning justkui oleksin üks asendamatumaid inimesi maailmas. 

Mida me vajame, on siiras kaastunne, hoolimine ja üksteise armastamine, ka siis kui tundub, et me hetkel ise seda ei koge.

Lisaks tahaksin julgustada sind, et kui sa oled nii tundnud, siis leia need inimesed oma ellu, kes sinust päriselt hoolivad. See meile kingitud elu on piisavalt lühike, et me ei laseks sel mööduda ilma, et me poleks kogenud, et keegi meist päriselt hoolib, et keegi meid päriselt armastab. 

Mind on õnnistatud imelise perekonnaga, kogudusega, kuhu kuulun (Mosaiik kogudus) ning sõpradega, kellele tean, et saan alati loota. Ka siis, kui olen kõige sügavamas orus.  

Kui sa hetkel tunned, et vajad oma ellu muutust, uut lootust või hoolimist, siis julgustan sind kirjutama, rääkima. Ära jää oma tunnetega, ega oma murega üksi. Me ei pea siin elus nendest raskustest üksi läbi minema. Mina usun, et Jumal on meid loonud üksteist toetama, julgustama sel teekonnal ning kõik muu, mis sellega kaasneb on lahendatav läbi ennastohverdava armastuse, julguse ning aususe. 

Miks me täidame oma detsembrikuu tulukeste, küünalde ning nii paljude valgusallikatega, kui vähegi võimalik?  Sest me vajame valgust. Ilma valguseta pole elu ja me ei näeks mitte midagi. 

Sügavale meie südamesse on kodeeritud soov leida see soojus ja valgus, mis valgustaks meie eluteed. Valgus, mis võitis pimeduse. Julgustan sind uurima, mis siis on siiski see tõeline jõuludega seotud rõõmusõnum, kui taevas süttis ere täht ning miks me tähistame Jeesuse sünnipäeva üha enam nii materiaalsete väärtustega, kui seda on kiirustamine, rahateenimine ja kingitused ja palju sööki.

 

“Maybe Christmas (he thought) doesn’t come from a store. Maybe Christmas perhaps means a little bit more.”

https://www.youtube.com/watch?v=jPM3TEzYpGg

 

Praegusel hetkel on minu silmis meil igaühel  võimalus kokku leppida omavahel, et me nendel jõuludel ei tee üksteisele kingitusi (võibolla siis lastele), aga et väärtustame kingitusena üksteise aega ja lähedust (kui see on võimalik). Kui sul pole võimalik neid jõule oma lähedaste või pere seltsis veeta, siis leia see üks või mõned inimesed, kellega koos olla. 

Ja teisalt julgustan neid, kellel on pere, märkama neid enda ümber, kellel võibolla ei ole ja kes vajaksid just seda algatatud vestlust, kõne ja hoolimisetegu (kasvõi jättes midagi ilusat ukse taha). Ja mitte ainult jõuluperioodil, vaid igal ajal. 💫

 

Siin üks vahva lugu, mille  for KING & COUNTRY - TOGETHER feat. Kirk Franklin & Tori Kelly salvestasid kodus karantiinis olles:

https://www.youtube.com/watch?v=lR1Hk0FVi_k

 

Ole hoitud!

A. 

Ootamatus ja ootamine

Tihti on nii, et kui on raske, siis läheb veel raskemaks ja tundub, et neid raskusi aina kallatakse kuskilt juurde justkui külgetõmbejõuga.

Viimased nädalad on minu jaoks olnud väga rasked. Nii emotsionaalselt, aga ka füüsiliselt. On olnud õhus küsimärke, mõtteid, mis justkui ameerika mägedena on vahel positiivsemad ja vahel negatiivsemad.

On olnud meeletut väsimust, nõrkust ja füüsiliselt täiesti võimetut olekut. Jah, kord kuus külastavad mind need 3 päeva, kus on meeletu peavalu, oksendamine, nõrkus ja voodi- migreen. Pärast seda laste kõrged palavikud ja haigused ning lõpuks ka mõned uudised, mis justkui tabavad ootamatult. Tahtmatud küsimused: kust see nüüd siis tuli? miks on kõik muutunud? kuidas edasi?

Meie elu vist kord on selline, et me ei saa tegelikult kunagi lõpuni valmis olla uudisteks, mis niidavad meid jalust ja suruvad meid põlvili. Ja siis leiame ennast olukorrast, kus me tunneme abitust, kuna see on meie mõjuvõimust ja meie suutlikkusest täiesti väljaspool. 

Ühesõnaga- ühel hetkel tuleb mõistmine, et paljud asjad siin elus tegelikult pole minu otsustada ja minu valida. 

Nüüd tuleb mängu minu jaoks kaks kõige raskemat asja: teadmatusega leppimine ja ootamine.

Need kaks tegelast võivad lõigata meie südamesse väga sügavad haavad ning vahel tuua kaasa lootusetust ja allaandmist.

Nüüd, et aga kõik ei tunduks liiga kurb, tahaksin jagada teiega seda, kuidas mina nende võitluste ja raskustega toime tulen.

God does not need our strength, He needs our surrender.

Olen õppinud oma elus ka kõige raskemas olukorras, teadmatuses, lõputus ootuses üht ja see on- oma olukorra üleandmise Jumala kätte. Ehk siis kõige lihtsamalt sõnastatuna elama päev korraga kui vaja ning igal hommikul taas ja taas ütlema: mina ei tea, mina ei suuda, ma ei näe lahendusi, kuid Jumal ma tean seda: 

ET ISEGI, KUI MINU OLUKORD ON MUUTUNUD, SIIS JUMAL SINA OLED SAMA.

Üks suur julgustus on meile siiski antud ja see on, et isegi, kui me ei saa enamikel juhtudel kontrollida sündmusi ja olukordi, mis meid tabavad, siis mida me saame valida, on see, kuidas me sellele reageerime. 

Täpselt seda ma taas ka sel korral kogesin, et nii kaua kuni ma hoidsin kinni oma paanikast, hirmust ja segadusest, mattusin ma üha rohkem selle alla. Aga sel hetkel, kui tegin taas otsuse, et Jumal ma usaldan ka selle olukorra Sinu kätte ja tean, et Sinu parim plaan täitub minu elus. Ma otsustan seda uskuda, isegi kui ma seda ei näe. 

Praktiliselt kohe pärast seda otsust saabus rahu minu südamesse ning täpselt see lause, kus Jumal nii eriliselt kinnitas:

SINU OLUKORD ON VÕIBOLLA MUUTUNUD, KUID MINA EI OLE. MA OLEN JÄTKUVALT SINUGA!

Jah, minu Taevane Isa on endiselt armastav, andestav, lähedal ja soovimas mulle parimat. Ma ei ole üksi!

Elus on perioode, kus pole muud teha, kui oodata ja olla kannatlik, teadmata, millal täituvad meie südame suurimad igatsused. Ka see on üks paras võitlus, kuid parim osa selle juures on see, et me tegelikult koguaeg kasvame, õpime ja saame palju tugevamaks, kui me varem oleme kunagi olnud. 

Keegi tark mees kunagi ütles, et on kahte sorti inimesi: ühed on need, kes raskustes pettuvad, annavad alla ja hakkavad süüdistama kõiki ja kõike enda ümber. Ning teised inimesed pööravad need raskused millekski, millest õppida ning mida nad saavad kasutada teiste julgustamiseks, teiste abistamiseks ja nõu andmiseks- nad näevad ka selles raskes olukorras lootusekiirt, mis tegelikult viib neid elus sinna, kuhu nad ilma nende võitlusteta poleks mitte kunagi jõudnud. Ja selle kõige juures on see kõige erilisem aspekt- nad on teistele õnnistuseks! See on midagi erakordset! 

When I have nothing left, God I need nothing more

When my heart loses focus Lord, give me grace to see that You share these tears with me no, I won’t sit in sorrow come and rescue me from me out of the shadows You’re pulling me

Kui sa praegu loed seda ja tunned, et sa vajaksid julgustust ja kinnitust, siis allolev video on sulle:

Mis on sinu elu hind?

Igal asjal meie elus on justkui hind. Võibolla mitte konkreetne rahaline väärtus, kuid sellesarnast mõistet omistame siiski väga tihti oma igapäevaelu asjadele, mida me soovime ja igatseme.
Juba siia maailma sündides, maksab ema väga valusat hinda, ohverdades oma keha ja kannatades enneolematuid valusid- selliseid, mida sa arvad, et pole iial kogenud. Ka pärast tema kehaga toimunud muutused on hind, mille üks ema on nõus vaikides maksma. Miks? Sest armastus ja igatsus selle erilise kingituse järele on lihtsalt suurem. 
Pärast seda püüdleme me aina paremuse poole. Emad-isad soovivad oma lastele parimat ning on nõus maksma selle eest kõrget hinda. Karjääriredelil ülespoole pürgivad noored on nõus maksma hinda- ajahinda, pühendudes täiesti enda arendamisele ja teadmiste kogumisele. Mis on nende hind? Võibolla neil ei jää tegelikkuses aega niivõrd oma sõpradele, lähedastele ning nad on vaikimisi, selle hinnaga nõus, lootes, et tulevikus tagab see taas kõik, mida nad vajavad.

Seega on meie käes justkui mitu erinevat hinnalipikut, millele väärtus omistada.
Need on:
aja hind (ajaline väärtus, mida me kellelgi anname)
Kui palju on meie aeg väärt, kui hinnaline see meie jaoks on ning kellega me otsustame seda jagada?
kogemuste hind (milliseid kogemusi me otsime)
Kas kõik kogemused on meile vajalikud, mida me igatseme? Millist hinda me nende kogemuste eest maksma peame?
rahaline hind (mida ma teen on rahaga- meie ühiskonna kokkulepitud väärtusega, mis näitab kui rikas või edukas sa oled) 
tarkuse hind (mida targemaks me saame, seda rumalamana ennast tunneme)
Nüüd siit edasi mõeldes......kas minu eesmärk on siin elus vaid minu heaolu või märkan ka teisi? 
Kuna meile igaühele on loodud ka hing: mitte ilmaasjata ei öelda, et me peaksime rohkem mõtlema oma südamega, kui peaga. Lause: "ainult südamega näed sa hästi" puudutas mind ükspäev väga tugevalt. Siinkohal ma ei tahaks meie mõistuse tarkust üldse mitte alahinnata, vaid olla tänulik, et meie keha on niivõrd suurepärases tasakaalus. 
Kuid kuidas siis on lood selle südamega? Kuidas on lood meie hingega? 
Mina usun, et ka meie hingel on hind.  
Selles elus, kus me tormame nii mitut eri suunda, igatsedes leida lõpuks rahu: olgu selleks majanduslik heaolu, kogemuslik rahulolu (mida rohkem olen elus reisinud ja erinevaid paiku avastanud) või karjääriredelil teadmiste omandamine.

Siiski ühel hetkel kogeme abitut nõrkust- ma ei ole suuteline omandama kogu maailma raha ja kui ka olen majanduslikult kindlustatud ja saavutan selle mida rahalises mõistes igatsesin- siis kas hind, mis selle jaoks maksin oli seda väärt? Ja kas nüüd olen saavutanud selle rahu? Jah, mingis mõttes toob raha omamine meile hingerahu, kuid mitte täielikku.
Miks muidu on hollywoodi kuulsused "KÕIKE OMADES"  kogenud hingelist tühjust ning otsinud seda alkoholist, mõnuainetest, ennustajatelt jne. Me oleme loodud nii, et me igatseme hingelist rahu.

Täpselt sama kehtib ka kogemuste ja teadmiste omandamise kohta. Me võime lõpuni jääda vaidlema, kelle kogemused on väärtuslikumad ning kelle tarkus on suurem, kuid hiljem oma kodus üksi olles leiame taas eest tühjuse. Miks on see nii?  Miks rahuldavad meid need kogemused ja tarkuse omandamised vaid lühiajaliselt?
Sest me oleme loodud nii, et me igatseme hingelist rahu.
Me oleme loodud selleks, et meie hing oleks ühenduses meie Loojaga. Alles seejärel kogeme tõelist rahu.  Täpselt seda on meile kinnitanud Eesti kõige kuulsam helilooja Arvo Pärt ( https://www.youtube.com/watch?v=mYRtmvQNb1Y&t=203s) ning nii mitmedki Hollywoodi staarid (sealhulgas Kanye West jms), kes on eneseotsingutes ja kogu maailma rikkuses siiski vajanud seda hingelist muutust- kohtumist oma Loojaga, Jumalaga.
Niisamuti Clive Staples Lewis, kes oli Oxfordi Ülikooli õppejõud ja  kirjanik, kirjutades oma elujooksul üle 30 raamatu ja eitades Jumala olemasolu, leidis ta siiski ühel hetkel, et vajab Jumalat.
Mõned tema tsitaadid (inglise keeles):

“I believe in Christianity as I believe that the sun has risen: not only because I see it, but because by it I see everything else.” 
(Ma usun Jumalasse sama kindlalt nagu sellesse, et päike tõuseb. Mitte ainult selle pärast, et ma seda näen, vaid tänu sellele näen ma ka kõike muud)

“If we find ourselves with a desire that nothing in this world can satisfy, the most probable explanation is that we were made for another world.” 

(Kui me leiame enda seest selle igatsuse, kus mtte miski siin maailmas meid ei rahulda, siis kõige tõenäolisem seletus sellele on, et meid on loodud teistsuguse maailma jaoks)

― C.S. Lewis

Seega, me hing vajab enamat. Jääb küsimus: mis on selle hingerahu hind?
Ühelt poolt meile hind puudub, kuna Jumal on niii väga igatsenud osadust meiega, et Ta maksis ise selle hinna- selleks ta ohverdas oma ainukese poja, Jeesuse, kes suri ristil meie kõigi eest.
Miks suri süütu mees ristil sinu ja minu pärast? Sest Jeesus maksis just selle hinna, sinu ja minu eest, et me saame nüüd lihtsalt öelda Jumalale, et palun anna mulle andeks ja ma soovin, et Sa tuleksid minu ellu ja oleksid minu Päästja ja parim sõber. 
Ilma Jeesuseta meil sellist ligipääsu kahjuks Jumala juurde ei oleks. Nii nagu vanal ajal ohverdati loomi ja inimesed püüdsid leida andestust läbi oma parima ohverduse tuues see Jumalale, proovides sellega vältida Jumala pahameelt jne- siis nüüd on Jumal ise loonud selle silla inimeste ja Jumala vahel. Miks seda silda vaja oli? Sest meie kõik oleme kahjuks ka patuse loomuga (halvale kalduv), me loomuses on teha pattu, vigu ja me ei ole täiuslikud. 
Aga Jumal on puhas ja Püha, ilma patuta. Ning need kaks asja ei saa koos käia. Niisiis Jumal armastas meid nii väga, et ta oli ise nõus maksma selle hinna. Ta saatis oma ainsa Poja Jeesuse, et me saaksime läbi Tema leida andestust, armastust, ja rahu, mida me tegelikult siin elus kõige rohkem vajame.

Tegelikult on üsna tähtis küsida ka seda, et mis hinda meie oleme nõus maksma oma hingerahu eest? Väga tegelikult ju ei soovi mingit hinda maksta. Soovime tihti saada kõike vähese vaevaga ning ootame tulemust kiiremini, kui seda saame. 
Kuid kas me omame enda ümber sõpra, kelle eest oleme nõus oma eluga maksma? Pole päris kindel....
Jeesus seevastu pidas meid selliseks sõbraks, kelle eest ta oli nõus oma elu loovutama. 
Ja millega meie Tema sõprusele vastame? Kõhklustega? Kahtlustega? Laiskusega? Mugavusega?

Milline on sinu elu hind ja kuidas see sinu igapäevaelus väljendub? 
Jumala jaoks on sinu elul meeletu väärtus ja Tema armastus, isegi kui sa seda vastu võtta ei soovi on midagi suuremat, kui me suudame mõista.
Ainus hind, mida Jumal meilt ootab (just täpselt nagu lapsevanem oma lapselt) on: vastuarmastus, austus ja sõnakuulelikkus. Pole ju palju tahetud?
Me ju ise ootame seda kõike täpselt samamoodi oma lastelt. Miks ei peaks meie Looja seda meie käest ootama.

Sinu hingerahu eest on hind makstud, lihtsalt võta see vastu!

Täna ja homme ja ülehomme

21.märts 2020

Eile algas kevad. Karantiin kestab ja see nädal olen olnud töölt kodus. Eile selgus, et olen ka järgmise nädala kodus (23.03-27.03), kaugtöö.

Hendrik viib tunde läbi internetikeskkonnas.

Meie majas on ka hetkel veidi ärevust, kuna meil siin mõnel on köha ja minul juba mõnda aega ka kurguvalu. Ilma palavikuta teste aga ei tehta. Püsime kodus.

Oleme kogudusega moodustanud palveketi.

Eestis 283 nakatunut. Lugesin uudiseid Itaalia kohta, mis ületas Wuhani päevase suurima suremuse arvu. Lugesin veidi ka statistikat, kuidas Hispaanias ja Saksamaal on peaaegu samasuur nakatunute arv (umbes 21 000) ja surmajuhtumite arv nii drastiliselt erinev. Hispaanias surnuid üle 1000 ja Saksamaal 68. Tekib küsimus, et mida nemad teevad teisiti?

Hetkel käivad spekulatsioonid, et Eesti saab tõsisema laine kätte täpselt nii nagu kõik teised riigid, küsimus on ainult millal ja millisel määral.

Hommikul oli hea palveaeg, üldse pärast meie koguduse igaõhtuseid live-ülistusi on minu südamesse tulnud rahu. Ma ei veeda enam aega paaniliselt internetis uudiseid lugedes ja olukorda niivõrd analüüsides. Ma veedan aega palves, tänus ja rahus koos Jumalaga.

Jumal teab ja näeb. Soovin vaid, et ma saaksin olla Tema käteks ja jalgadeks sellel segasel ajal.

Kodus olemine pole kerge- palju igavust, rutiini, koristamist, söögitegemist, tüdimust ja siis kõik jälle otsast peale. 

Mind on aidanud see, et kui leida endale mingi uus hobi või tegevus. Proovin hakata kitarri harjutama. Proovin hakata blogi pidama. Igapäevaselt, mis on muutunud. Proovin leida rohkem palveaega, ülistusaega. Minu, kui suhtleja jaoks on see karantiin palju raskem, kui arvasin.

Muutunud on drastiliselt palju!

Alles ma istusin tööl oma töökaaslase Kadriga ning arutlesime, et Hiina olukord on päris karm. Nüüd oleme kodus, karantiinis. Meie euroopa riigid võitlevad ellujäämisega ning võrdlevad seda olukorda sõjaga ning teada on, et on ainult aja küsimus, millal see kõik jõuab meieni. Kas me oleme valmis?

Kas meie süda on valmis? Kas ma olen armastanud ja palunud andestust enda ümber olevatelt inimestelt? Kas ma olen valmis Jeesusega kohtuma? Kas ma olen valmis külvama elu, kui ümberringi on surm? Kas ma jään ustavaks ka siis kui ümberringi kaob minu pere, lähedased?

Paanikat ei ole. Hirmu ei ole. On hea mõelda nendele asjadele. Olla valmis. Valmistuda. Piibel õpetab meid valmistuma, riietama endid sõjariietusega milleks on USUKILP ja PÄÄSTEKIIVER. Kas mul on need asjad olemas või ma kahtlen?

Piibel julgustab. Tahaksin seda rohkem lugeda, peast kirjakohti endale kinnitada. Seista kaljul Jumala Sõna peal ning olla majakas puhaste akendega. 

Täna sadas lumi maha. 

Tänaseks kõik.

Uued väljakutsed

Veetsime juuli esimese nädala Kesk-Soomes. Kaasas: minu kaks poega, 3-aastane Hermin ja 1,5 aastane Benjamin ning minu ema oma koera Oskariga.

Reis oli äärmiselt õpetlik (mida on vist iga reis), kogemusterohke ning sündmusi, nalja, rõõmu ja nuttu rohkem, kui oskaks kirja panna.
Kõikidele neile, kes mõtlevad, kas pisemate lastega reisida ja kui on valida, kas olla kodus või siis minna kuskile, siis mina soovitan alati minna :) Nii nagu mu 3-aastane Hermin ütleb enne magamaminekut õhtul voodis: "Homme ootab meid ees juba uus seiklus.

Jah, tuleb paratamatult ka raskeid hetki ja keerulisi olukordi ja siis veel raskemaid hetki, kus kõik jookseb kokku ja mõtled, et no milleks!!? Oleksin võinud ju koju jääda- oleks rahulikum olnud.

Aga teate, need seiklused oma perega, need hetked, need kogemused on, mis jäävad. See ongi mälestuste loomine, seda enam et pärast neid raskeid hetki, tulevad ilusad hetked ning nähes, kuidas lapsed rõõmustavad, kuidas ise rõõmustad ning õpid uutes olukordades uusi asju- sellele ei saa elus hinnasilti külge panna ning ununevad kõik raskused.
Küsi hiljem lastelt, kas nad mäletasid neid raskeid hetki? Ei- nad oskavad tuua sulle välja 10 asja, mis nendele niiiiii väga meeldis! (kui nii väga veel ei oska, siis on õhtuti alati hea praktiseerida, küsides, mille eest sa täna eriti tänulik oled, või mis sulle täna väga meeldis- see loob lapsele ka enne magama jäämist positiivsed mõtted ja tunded. Meie peres on ka enne magama jäämist lastega koos pisike tänupalve).

Ma nii selgelt mäletan, kui mina veel väike olin ja me oma perega ka pigem rohkem seiklesime kui kodus olime. Issi nimelt korraldas meile pidevalt väljasõite kuhu iganes, ning emme pakkis meid (5 last) sisse, kaasa võileivad ning jook ja kuhu iganes minek oli, alati oli vahva. Tagantjärgi mõeldes olen nii tänulik ja see on olnud minu elus suureks väärtuseks. Isegi, kui meil polnud palju raha, siis sõitsime kuskile loodusesse või niisama matkama. Mõnikord tuli issi varem töölt koju ning ütles: "Nii, nüüd kõik välja ja jooksma. Teil on 5 minutit aega ennast valmis panna." Ja nii me siis kogu perega jooksime. Ei mäleta, et keegi oleks vingunud või koju jäänud. See oli just vahva, et tegime seda kõik koos ning ka raskusi talusime (eks me seal ikka kommenteerisime, et no me ei jaksa rohkem joosta :D jms) koos.
Üks minu selle soome reisi õppetundidest, on see, et meie eeskuju peaks põhinema rohkem tegudel kui rääkimisel. Nimelt lapsed õpivad meeletult lihtsalt sind vaadates- rohkem kui läbi sõnade.

Kui Herminiga kahekesi kalale läksin ning pidin oma hirme ületama ning esmakordselt vihmausse konksu otsa panema (jah, neid väänutavaid, limaseid ja sõrme all pehmeid olendeid, keda ma pole varasemalt isegi näpuga puudutada soovinud), mõistsin paadis olles, et kõik siiani räägitu, kuidas tuleb julge olla ja mitte karta ning alati proovida anda endast parim- et see oli just see hetk, kus ta mind jälgis ning MIND julgustas: "Emme ära karda, see uss ei hammusta!"
Niisiis, kas MINA olin valmis on hirme ületama? Kas ma olen valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja hakkama saama no matter what? Hermin ootas, jälgis...
Ja teate- ma tegin seda. Vaatasin selle vihmaussiga 10 minutit tõtt. Esimene ei läinud hästi, teine läks paremini. Ja olin uhke, vähemalt sama uhke kui oma kooli lõpetamisel :D Just selle üle, et ma ÜLETASIN ennast. Ma ei uskunud, et teen seda.

Kala me ei saanud. Aga ma mingi hetk mõtlesin, et parem oligi, et ei saanud...siis oleksin pidanud hakkama mõtlema, et mida ma selle kalaga oleks edasi teinud ja tundes mind, siis oleksime vabalt võinud ka seal selle kala saamisega paadiga ümber käia. Seega, järgmine kord vist Hermin soovib siiski issiga kalale minna. Aga vahva oli ikka :)


Teine õppetund. Need rasked hetked, mida me kõik aega-ajalt kogeme. Justkui kõik plahvatab ja on üle pea ja pahandad ja siis..... tahaks nii langeda sinna, et kõik on metsas ja no miks ja milleks ja hakata süüdistama maad ja taevast ja kõike muud veel ka.

AGA, mõistsin taas, kui oluline on nendel hetkedel meie OTSUS. Just nimelt, et ma ei lase oma rahu röövida, isegi kui korra plahvatasin ja lained käisid üle pea. Siis minu otsus on, et ma jään positiivseks ning ei vingu, ei virise. Ma otsustan, et pole hullu. Saame hakkama, see on kõigest üks hetk, üks olukord, üks päev.
Ja need hetked, mis raiskame nurisemisele, vingumisele, kirumisele- need ei tule kunagi tagasi. Ja oiiii, kui palju aega me kokku hoiaksime selle arvelt. Ja vist ka närve ja tervist.
See pole kerge, aga tulemus on vaeva väärt.
Ning võib olla, et veidi hiljem oskame näha ka nende raskuste põhjust, olemust hoopis teisiti.

Seega, see reis oli igati vahva mälestus oma kallitega, mida on ka iga argipäev kodus, kus on nii rõõme kui muresid.  Ja hea, kui otsustame, et rõõme on ikka rohkem. Nii oskame neid ka rohkem märgata.

Minu lapsepõlve sõbranna, kellel käisin iga suvi külas, alates kui olin 3-4 aastane. Nüüd kui suvel kohtume, siis on meil kokku 4 põngerjat lisaks.

P.S reisile kaasa võetud raamatuid lugeda ei jõudnud (see oli vist veidi ülehinnatud lootus), kuid pole midagi, suvi veel ees ;)

Selle eest Hermin leidis väga kallihinnalise ajaloolise raamatu.

Selle suve väljakutsed: lugeda 3 raamatut, teha 3 seiklusrikast ja vahvat asja, mida varem teinud pole või kus varem käinud pole (1 vihmaussi saaga juba kirjas :) + kirjutada 3 laulu.


Pisikesi rõõmsaid hetki!
A.

Ma igaks juhuks valvan sind veel.....

Viimane nädal on olnud kahe lapse emana üpris väsitav. Me kõik teame neid hetki, kui meie armas laps haigestub või temaga midagi juhtub- see periood on üks raskemaid üldse, sest paratamatult tunneme vastutust ning suurimat armastust just nende pisikeste vastu, kes meie kätte usaldatud on.
Sel nädalal haigestus meie ühe aastane armas Bennu, kellel arstide sõnul oli mädane angiin. Haigus kulmineerus öödega, kus mõlemad nutsime- palaviku alandamine ja tugevad nutuhood Bennul, minu teadmatus, kuidas teda veelgi enam aidata, abituse tunne.
Emana teed kõik selleks, et sinu laps ennast hästi/paremini tunneks. Oli haiguse teine öö ning õnneks olime peale saanud talle antibiootikumiravi, mis pidi üsna kiirelt mõjuma. Siiski ei kujutanud ma sellist ööd ette, kus mu pisike poja pea, et terve öö kahinal (korinal) hingas, kohati justkui hingata ei saanudki ning ühel hetkel ärkasin keset ööd minu käsi vastu kohe väga väga tulikuuma lapse keha- tema palavik võis olla tol hetkel kindlasti 39-40 vahel. (Üldine keskmine oli 38,5).
Koheselt eemaldasin riided, mähkme, andsin palavikualandajat ning proovisin ise taaskord mitte nutta. Magama jääda ei julgenud, arvates, et kui ärkan siis mu laps enam ei hinga....Seega oli mu mõte: "Ma igaks juhuks valvan sind veel"
Kui väga soovisin tol hetkel, nähes last sellises seisus teda süles hoides- kui ma vaid saaks kuidagi su valu leevendada?Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest? Vaatasin teda ja mõtlesin, et ei saa ju uinuda: " Ma igaks juhuks ootan siin veel" vähemalt nii kaua, kuni palavik taandub.....
Selles hetkes olles ja oma pisikest poja süles hoides, kangastus minu silme ette võrdpilt Jumala armastusest meie vastu.
Milline on Jumala armastus? Kas ta tõesti armastab meid?
Kogesin võrdpilti just sellest, kuidas Jumal mõtles meie peale, nähes meid meie valudes, nähes meid tegemas valesid otsuseid, nähes meie raskusi ja suutmatust ise olukordadega toime tulla.
Jumal võis tunda midagi sarnast nähes meid: Kui ma vaid saaks võtta ja kanda seda valu ja haigust sinu eest?

 Tema armastus meie vastu oli nii suur, et ta saatis siia maailma oma poja Jeesuse, kes kandis ära meie valud, meie vead, meie eksimused- et me saaksime Jumala armastusele lähemale, Tema täiuslikkusele ja Tema plaanile meie elus veel lähemale. Tema on omalt poolt selleks teinud kõik- ülejäänu on sinu ja minu otsustada, kas me soovime seda või mitte.

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid, et tal oleks igavene elu." Johannese 3:16

Jah, me elust ei ole kadunud võibolla kõik haigused, probleemid ja mõni küsib, et kuidas ma saan seda uskuda, kui mu oma poeg on sellises seisus?
Me elame maailmas, mis on täis halba, kurjust, valesid, haigust. 
Aga tänu Jumalale, et ma kogen selles maailmas juba tema nii suurt armastust ja juhtimist ka sel samal öösel, kus minu perekond, sõbrad, tuttavad, meie kogudus meie armsa Bennu pärast palvetasid.
Tänu Jumalale, et läbi reaalselt kogetava rahu, mida ainult Tema saab anda, olen ma võimeline läbi minema ükskõik millistest raskustest, ka oma elu kõige pimedamal hetkel.
Tänu Jumalale, et nendest raskustest ma võin koos Temaga tulla välja võitjana.
Jumala armastus, ohverdades oma Poja Jeesuse meie kõigi eest oli täiuslik armastus, mida meil on võibolla keeruline ja lausa uskumatu lõpuni mõista. Inimlik armastus eksib ja eksib taas. Nii nagu on olemas hea, on olemas halb. Usaldades oma elu Jumala hoolde, õpin iga päev, et minu armastus ja igapäevane käitumine on kaugel täiuslikkusest, kuid läbi nende õppetundide ja Jumala armastuse on see üks suur seiklus, kus kartma ei pea. Sest täiuslik armastus ajab kartuse välja :)

Olles lapsevanem ja ema, olen taaskord läbi selle öö kogenud, milline üks armastuse suurus ja sügavus olla võib. Valmis ohverdama kõik, andestama kõik, lootma kõik. 

Seda tegi ka Jumal...ohverdades kõik, et sirutada veel enam sinu ja minu poole.
Mida ta soovib?
Ta soovib meid armastada ja juhtida meie elu nii, et see poleks ühel hetkel tagasi vaadates lihtsalt mööda läinud, vaid et sel oleks MÕTE.

Ta soovib: "Ma igaks juhuks valvan sind veel", " ma igaks juhuks ootan siin veel"